Ehe vaatab ETVst Päkapikudiskot, kus Anne Veskit näidatakse ja nimetatakse. Ehe siis naeratab ja näitab minu poole: Anne!
Martin küsib Ehe käest, mis issi nimi on? Ehe näitab riiuli suunas: kommid!
kolmapäev, 31. detsember 2008
pühapäev, 21. detsember 2008
Pöial
on siiamaani ikka Ehe truu sõber olnud. Just see vasak. Aitab nii võõrastes situatsioonides kohanemiseks kui tuttu jäämiseks kui lohutuseks. Eriti nüüd, kui rinnapiim ära on jäänud.
Neljapäeval, 18. detsembril juhtus õnnetus. Ehel purunes mänguhoos portselanist mänguteekann. Ja põial läks ka katki. Ikka see vasak. Suisa verd olid kõik kohad täis. Ehe püüdis rahustuseks põialt imeda, aga see tegi asja vaid hullemaks.. Sain lõpuks haava ära loputatud ning plaastri peale.
Ja vat see plaaster Ehele ei maitse.
Vähemalt siis kui ma ligiduses viibin.
Ta on meil tiba tõbine ka ja seetõttu virilam. Võtsin plaastri pealt ära, et kui ta ikka tahab, saab vana sõbra tagasi.. Aga täna ta teda igatahes põlgas. Eks naharibake ole ikka veel lahti.
Elame-näeme. Mul ei oleks selle vastu midagi, kui ta põidla perioodi lõppenuks võiks lugeda.
Kokkuvõtteks: vägisi ei saa midagi ning kõigel on oma aeg.
Neljapäeval, 18. detsembril juhtus õnnetus. Ehel purunes mänguhoos portselanist mänguteekann. Ja põial läks ka katki. Ikka see vasak. Suisa verd olid kõik kohad täis. Ehe püüdis rahustuseks põialt imeda, aga see tegi asja vaid hullemaks.. Sain lõpuks haava ära loputatud ning plaastri peale.
Ja vat see plaaster Ehele ei maitse.
Vähemalt siis kui ma ligiduses viibin.
Ta on meil tiba tõbine ka ja seetõttu virilam. Võtsin plaastri pealt ära, et kui ta ikka tahab, saab vana sõbra tagasi.. Aga täna ta teda igatahes põlgas. Eks naharibake ole ikka veel lahti.
Elame-näeme. Mul ei oleks selle vastu midagi, kui ta põidla perioodi lõppenuks võiks lugeda.
Kokkuvõtteks: vägisi ei saa midagi ning kõigel on oma aeg.
Ehe tuli!
on Ehe uus lemmikväljend.
Nt eile hommikul just siis kui mõtlesin, et ta võiks juba ka varsti maast lahti saada, hüüatas voodist Ehe:
Ehe tuli!
Ja keeras teise külje ning põõnas edasi..
Nt eile hommikul just siis kui mõtlesin, et ta võiks juba ka varsti maast lahti saada, hüüatas voodist Ehe:
Ehe tuli!
Ja keeras teise külje ning põõnas edasi..
kolmapäev, 10. detsember 2008
teisipäev, 25. november 2008
Laulud tähtedega
Kas olete kogenud hetke, mil lagistate naerda ning samal ajal poetate heldimusest pisara?
Ehe tegi täna taas vannis shõud. Kui tavaliselt on see pigem jutusaate moodi, kus tibin lobiseb pikalt dushiotsikusse ning vahepeal torkab seda minu nina alla ka, siis sedapuhku oli tegemist pesuehtsa jazzkontserdiga. Mikriks ikka dushiotsik ja publikuks klaasist sein, kuhu suunas siis ennast unustavalt lõõritati. Vahepeal tegi minuga duetti ka.
Mingi hetk tulid mullegi arusaadavad sõnad, mis võtsid ikka heldima kyll. Ehe laulis: emme kalli.. Ja siis oma keeles edasi.
Lauliku lapsepõlv.
Ehe tegi täna taas vannis shõud. Kui tavaliselt on see pigem jutusaate moodi, kus tibin lobiseb pikalt dushiotsikusse ning vahepeal torkab seda minu nina alla ka, siis sedapuhku oli tegemist pesuehtsa jazzkontserdiga. Mikriks ikka dushiotsik ja publikuks klaasist sein, kuhu suunas siis ennast unustavalt lõõritati. Vahepeal tegi minuga duetti ka.
Mingi hetk tulid mullegi arusaadavad sõnad, mis võtsid ikka heldima kyll. Ehe laulis: emme kalli.. Ja siis oma keeles edasi.
Lauliku lapsepõlv.
laupäev, 8. november 2008
Aeg lendab..
Pole ammu kirjutanud. Kunagi kriban ka kõndimaminemise loo siia, aga sellega läheb aega.
Niih, praegu on põhiteemaks kõnelemine. Vaikselt hakkab juba eesti keele moodi sõnu ka tulema. Ehe püüab järele õelda.
Käisime Martiniga kahekesi St Lucial puhkamas nädalakese. Ehe oli siis minu vanemate pool ja sai seal kenasti hakkama. Õppis küpsist nõudma :P Ja voodis ise uinuma. Kuidagi harjumatu oli nüüd üleeile (esimene öö kodus taas) see magamapanek - laps süles rabeleb ja nutab ja siis klõps! magab. Eile proovisin kohe pärast vanni voodi panna ja isegi toimis. Lõunauned on lühikseks jäänud, aga selle eest põõnasime täna kuni kella 10 hommikul. Mõnus!
Tundub, et imetamine on selleks korraks läbi. Muud toitu sööb ta kui hobune. Eriti hästi lähevad pudrud, vähem supid. Ja kui ise lusikaga parasjagu läbi ei saa, on laps väga solvunud. Laseb mul teinekord sööta küll.
Kuskil nädal või kaks enne reisi alustasin mähkudeta ajajärku. St kodus mähkusid ei pane. Sain taas Ehe nõusse potile istuma ning isegi ühe pissi ja ühe kaka potti. Ta mingi aeg isegi hüüatas pissi! ja siis see tuligi.. Maal jäi potitamine soiku, nii et alustame uuesti. Viimastel päevadel on ta järjekindlalt pead raputanud, kui potile olen kutsunud, aga pole hullu, aega on selle kiire asjaga.
Kui reisilt tagasi tulime, võttis laps meid hästi vastu - jooksis kõigepealt kilgates Martini eest ära, siis puges sülle, ja kui ma vaatevälja ilmusin, ronis mulle opale. Tundub, et ta on nüüd kodus hakanud välja elama oma emotsioone seoses meie vahepealse äraolekuga. Valvab, et me kuskile ei läheks. Samuti on nuttu ja virinat rohkem. Ja hüüab emmeks kõiki, keda parasjagu vaja.
Laulmine - tantsimine on meil ka hästi päevakorral. Juba jupp aega laulab Ehe karupoja unelaulule kaasa mõmm-mõmm ja ää-äähh. Vahepeal läks hästi tönn-tönn jorupill jonn peale. Samuti ämbliku laul Vinge Sajajalgse plaadilt. Mingi päev laulis Pinkile kaasa I kissed a girl.. Loomulikult oma sõnadega. Mulle tundub, et viisi ta peab. Et siis laps, kes laulab enne rääkimist.
Neljapäeval käisime esimest korda esinemas. Külliki Lauluaia Kassikontserdiga oli tegu. Rahvast oli murdu, nii et ei mahtunud saali äragi. Ehel läks üles sulamisega aega. Ehk siis meie esinemise ajal oli ta pöial suus mu süles (oligi tegelikult selline emmede tants ja laul, lapsed opal), aga hiljem tantsis ja plaksutas teiste esinemistele kaasa. Oli vahva õhtupoolik.
Ahjah, täna hommikul kostus raadiost üks Abba lugu. Ja mis te arvate, mida Ehe siis kilkas? "Abba!" loomulikult.
Niih, praegu on põhiteemaks kõnelemine. Vaikselt hakkab juba eesti keele moodi sõnu ka tulema. Ehe püüab järele õelda.
Käisime Martiniga kahekesi St Lucial puhkamas nädalakese. Ehe oli siis minu vanemate pool ja sai seal kenasti hakkama. Õppis küpsist nõudma :P Ja voodis ise uinuma. Kuidagi harjumatu oli nüüd üleeile (esimene öö kodus taas) see magamapanek - laps süles rabeleb ja nutab ja siis klõps! magab. Eile proovisin kohe pärast vanni voodi panna ja isegi toimis. Lõunauned on lühikseks jäänud, aga selle eest põõnasime täna kuni kella 10 hommikul. Mõnus!
Tundub, et imetamine on selleks korraks läbi. Muud toitu sööb ta kui hobune. Eriti hästi lähevad pudrud, vähem supid. Ja kui ise lusikaga parasjagu läbi ei saa, on laps väga solvunud. Laseb mul teinekord sööta küll.
Kuskil nädal või kaks enne reisi alustasin mähkudeta ajajärku. St kodus mähkusid ei pane. Sain taas Ehe nõusse potile istuma ning isegi ühe pissi ja ühe kaka potti. Ta mingi aeg isegi hüüatas pissi! ja siis see tuligi.. Maal jäi potitamine soiku, nii et alustame uuesti. Viimastel päevadel on ta järjekindlalt pead raputanud, kui potile olen kutsunud, aga pole hullu, aega on selle kiire asjaga.
Kui reisilt tagasi tulime, võttis laps meid hästi vastu - jooksis kõigepealt kilgates Martini eest ära, siis puges sülle, ja kui ma vaatevälja ilmusin, ronis mulle opale. Tundub, et ta on nüüd kodus hakanud välja elama oma emotsioone seoses meie vahepealse äraolekuga. Valvab, et me kuskile ei läheks. Samuti on nuttu ja virinat rohkem. Ja hüüab emmeks kõiki, keda parasjagu vaja.
Laulmine - tantsimine on meil ka hästi päevakorral. Juba jupp aega laulab Ehe karupoja unelaulule kaasa mõmm-mõmm ja ää-äähh. Vahepeal läks hästi tönn-tönn jorupill jonn peale. Samuti ämbliku laul Vinge Sajajalgse plaadilt. Mingi päev laulis Pinkile kaasa I kissed a girl.. Loomulikult oma sõnadega. Mulle tundub, et viisi ta peab. Et siis laps, kes laulab enne rääkimist.
Neljapäeval käisime esimest korda esinemas. Külliki Lauluaia Kassikontserdiga oli tegu. Rahvast oli murdu, nii et ei mahtunud saali äragi. Ehel läks üles sulamisega aega. Ehk siis meie esinemise ajal oli ta pöial suus mu süles (oligi tegelikult selline emmede tants ja laul, lapsed opal), aga hiljem tantsis ja plaksutas teiste esinemistele kaasa. Oli vahva õhtupoolik.
Ahjah, täna hommikul kostus raadiost üks Abba lugu. Ja mis te arvate, mida Ehe siis kilkas? "Abba!" loomulikult.
esmaspäev, 15. september 2008
Oeh
Nüüd see siis ongi käes. See, mida jupp aega kartnud olen.
Ehe ronis täna ise meie voodi trepist ülespoole. Neljast astmest kaks vallutatud. Kusjuures alumise astme kõrgus on maast 40 cm, järgmiste vahe 30cm. Et üsna järsk.
Huvitav on loo juures see, et eile õhtul just mõtlesin, et peaks talle trepist alla tulemise selgeks tegema kõigepealt. Ehk siis leidsin lahenduse. Eelnevalt plaanisime kas tõket teha, et trepile ei pääseks, või madratsit alla panna, et oleks pehmem kukkumine. Ja muretsesime niisama.
Ahjah, täna ta kukkus tänaval nii õnnetult, et esmakordselt verd jooksis. Sedapuhku siis huul puru.
Uus ajajärk alanud?
Ehe ronis täna ise meie voodi trepist ülespoole. Neljast astmest kaks vallutatud. Kusjuures alumise astme kõrgus on maast 40 cm, järgmiste vahe 30cm. Et üsna järsk.
Huvitav on loo juures see, et eile õhtul just mõtlesin, et peaks talle trepist alla tulemise selgeks tegema kõigepealt. Ehk siis leidsin lahenduse. Eelnevalt plaanisime kas tõket teha, et trepile ei pääseks, või madratsit alla panna, et oleks pehmem kukkumine. Ja muretsesime niisama.
Ahjah, täna ta kukkus tänaval nii õnnetult, et esmakordselt verd jooksis. Sedapuhku siis huul puru.
Uus ajajärk alanud?
neljapäev, 11. september 2008
Lause
Lisaks tavapärasele lobisemisele mulle mõistmatus keeles otsustas Ehe täna ka ühe eestikeelse lausega hakkama saada.
Ta ütles:
Elu on lill.
Juuru-vanaema ka kuulis seda :)
Ta ütles:
Elu on lill.
Juuru-vanaema ka kuulis seda :)
pühapäev, 31. august 2008
Taibu
kolmapäeval lugesin õhtul miskit ajakirja põrandal. laps tuli köögist ja pani mulle õunatüki suhu.
see tänapäeva noorus on ikka nii taibu.
ma ei luba tal muidu köögist toiduga tuppa tulla ja ta siis otsib teid, kuidas reeglist kõrvale põigelda.
ma ei oleks ise selle peale tulnudki, et tuleb emme söögiga ära osta.
kusjuures pahaaimamamatult isegi sõin selle õunatyki ära ja siis alles taipasin..
aga hea õun oli tegelikult
see tänapäeva noorus on ikka nii taibu.
ma ei luba tal muidu köögist toiduga tuppa tulla ja ta siis otsib teid, kuidas reeglist kõrvale põigelda.
ma ei oleks ise selle peale tulnudki, et tuleb emme söögiga ära osta.
kusjuures pahaaimamamatult isegi sõin selle õunatyki ära ja siis alles taipasin..
aga hea õun oli tegelikult
neljapäev, 17. juuli 2008
Kokkuvõte
Martin võitis kihlveo 10-5. Kusjuures kõik need viis hammast tulid Martini nädalatel!
Ehe on issi tütar.
Ehe on issi tütar.
esmaspäev, 30. juuni 2008
kükki-püsti
on siis tänase päeva teema.
Ehe tõuseb ilma toeta püsti. Siis seletab pikalt-laialt. Vahepeal kükitab tibaks ja siis seisab jälle.
Ja siis astus mõned sammud.
Tänaval kõndides jäi ka mingi hetk seisma, vaatas ringi. Oli täpselt selline tunne, et nüüd kohe paneb vastassuunas ajama. Aga ei, täna siiski veel mitte :)
Sõnavara on täienenud järgmiste sõnadega:
mõmmi, ei-ei-ei (vastava kelmika pearaputusega), kalli-kalli (sosinal).
I-ha-ha, auh-auh ja kii refrääniks.
Ehe tõuseb ilma toeta püsti. Siis seletab pikalt-laialt. Vahepeal kükitab tibaks ja siis seisab jälle.
Ja siis astus mõned sammud.
Tänaval kõndides jäi ka mingi hetk seisma, vaatas ringi. Oli täpselt selline tunne, et nüüd kohe paneb vastassuunas ajama. Aga ei, täna siiski veel mitte :)
Sõnavara on täienenud järgmiste sõnadega:
mõmmi, ei-ei-ei (vastava kelmika pearaputusega), kalli-kalli (sosinal).
I-ha-ha, auh-auh ja kii refrääniks.
Tehnokratt
Vanaema ärkas eile hommikul pool kaheksa.
Üleeile pikutasid nad Ehega õues muru peal. Vanaema luges ajalehte ja Ehe suutis leida ta telefoni.
Aga mis imet,ta suutis klõbistada äratuse peale ja veel uue muusikaga, mida vanaema hommikul unise peaga ära ei tundnud ja otsis vanaisa äratuskellasid mööda riiuleid taga.
Ja veel kordusäratusega !
Pool üheksa lõpuks leidis vanaema lärmitegija.
Üleeile pikutasid nad Ehega õues muru peal. Vanaema luges ajalehte ja Ehe suutis leida ta telefoni.
Aga mis imet,ta suutis klõbistada äratuse peale ja veel uue muusikaga, mida vanaema hommikul unise peaga ära ei tundnud ja otsis vanaisa äratuskellasid mööda riiuleid taga.
Ja veel kordusäratusega !
Pool üheksa lõpuks leidis vanaema lärmitegija.
neljapäev, 12. juuni 2008
Loomaaed
Vaatasime täna Ehega raamatukest loomade piltidega. Saime sellise hirmarmsa trükise lennukist, kui Jaapani sõitsime.
Olen tal ikka püüdnud huvi äratada raamatute vastu, aga seni on see piirdunud väga põgusate lehitsemistega. Ajalehti armastab ta hirmsasti.. rebida. Pisikesteks tükikesteks. Täna, imede-ime, Ehe vaatas toda raamatukest. Küsisin, kus kutsu on? Tema keeles siis au(h). Ehe näitas kenasti näpuga. Ka kiisu leidsime üles. Ja ta ütles Ki!
Hobuse kohta sõnasin ma i-ha-haa. Täiesti uskumatu lugu, aga ta hakkas seda kordama. Eks võibolla on asi ka selles, et titetunnis kunagi oli lauluke "Hobu sõidab i-ha-haa, i-ha-haa, i-ha-haa".
Pärastlõunal käisime õues jalutamas. Ehele meeldib väga oma vankrit lükata. Nõrkemiseni. Ja nii ta siis lükkas oma käru kodu poole, ikka i-ha-haa ja i-ha-haa. Marulahe hetk jälle.
Üksi kõndida ta ei julge veel. Õhtuti teeme "trenni" - ehk siis tatsab emme juurest issi sülle ja tagasi, kuni jaksab.
05.06. tuli seitsmenda hamba nurk. Ehk siis nüüd on üleval ilus neljane rivi ja all järjest 3.
Magamisega on mingid jamad viimasel ajal. Eile näiteks tuli pea iga tunni tagant lohutamas käia. Hambaid nagu tulemas pole näha, väga palav ei tohiks ka olla. Sääsed? Ei tea, pole neid ka viimasel ajal väga kohanud.
Meenutan härdusega tema 10-öötunni aegu..
Olen tal ikka püüdnud huvi äratada raamatute vastu, aga seni on see piirdunud väga põgusate lehitsemistega. Ajalehti armastab ta hirmsasti.. rebida. Pisikesteks tükikesteks. Täna, imede-ime, Ehe vaatas toda raamatukest. Küsisin, kus kutsu on? Tema keeles siis au(h). Ehe näitas kenasti näpuga. Ka kiisu leidsime üles. Ja ta ütles Ki!
Hobuse kohta sõnasin ma i-ha-haa. Täiesti uskumatu lugu, aga ta hakkas seda kordama. Eks võibolla on asi ka selles, et titetunnis kunagi oli lauluke "Hobu sõidab i-ha-haa, i-ha-haa, i-ha-haa".
Pärastlõunal käisime õues jalutamas. Ehele meeldib väga oma vankrit lükata. Nõrkemiseni. Ja nii ta siis lükkas oma käru kodu poole, ikka i-ha-haa ja i-ha-haa. Marulahe hetk jälle.
Üksi kõndida ta ei julge veel. Õhtuti teeme "trenni" - ehk siis tatsab emme juurest issi sülle ja tagasi, kuni jaksab.
05.06. tuli seitsmenda hamba nurk. Ehk siis nüüd on üleval ilus neljane rivi ja all järjest 3.
Magamisega on mingid jamad viimasel ajal. Eile näiteks tuli pea iga tunni tagant lohutamas käia. Hambaid nagu tulemas pole näha, väga palav ei tohiks ka olla. Sääsed? Ei tea, pole neid ka viimasel ajal väga kohanud.
Meenutan härdusega tema 10-öötunni aegu..
kolmapäev, 21. mai 2008
Kuues
Oeh, vahepeal on aeg kuhugi kadunud.
Et siis Ehe tatsab ringi mu kätest kinni hoides. Ettevaatlik tibi - ei julge veel lahti lasta. Kuigi tegelikult oskab ta juba seista küll. Nii kümmekond sekundit. Mingi asi peab tal alati käes olema, millega kätt üleval hoida..
Kõndima hakkas ta Jaapani reisil. Paaril viimasel päeval vaikselt alustas ja tagasilennul juba rohkem.
A tegelikult oli juttu ju hammastest hoopis.
Neid on vahepeal veel kaks tükki üles tulnud: vasakult esimene mingi aeg ja paremalt teise nurk nädal tagasi.
Viimasel ajal on Ehe üsna häälekas ja kergesti nutma puhkev. Süüdistame ikka hambaid.
Kui nüüd pühapäeval Martin Chicagosse lendas, avastasin poolkogemata alt vasakult teise hambariba. Mina muudkui ootan üleval keskmist, mis on nii punnis igemega, aga vat, tema salakaval kasvatas hoopis salamahti alla ühe kiku juurde :)
Kokkuv6te kihlveost on veel tegemata.
esmaspäev, 17. märts 2008
Oh ajad, oh kombed
Ehe hammustab mind varbast.
Ja kui selle peale karjatada, ehmub laps ning pistab kisama.
Ja siis lohutad last, et ta varbast hammustas.
Küll on hea kõike hammaste tuleku kaela ajada.
Ja kui selle peale karjatada, ehmub laps ning pistab kisama.
Ja siis lohutad last, et ta varbast hammustas.
Küll on hea kõike hammaste tuleku kaela ajada.
Bondolino ja kips ja mis sellele järgnes
Ostsime reisiks kandekoti Bondolino. Teisipäeval tegin uhke näo ette ja läksin sellega linna peale jalutama. Ehe ka muidugi. Ta tundus täitsa rahul olevat selle kotiga.
Võidu silla trepist alla minnes astusin trepiastmele, millest pool on ära vajunud madalamale. Jalg käis hüppeliigesest vasakule-paremale. Kükitasin ja valutasin seal pea minuti. Uskumatu, aga sel ajal (u 16.00) polnud kedagi teist seda treppi mööda liikumas. Tänasin õnne, et päris maha ei kukkunud ning et Ehe haiget ei saanud. Otsustasin proovida vaikselt edasi liikuda. Õnnestus.
Oma kange muti loomuga lonkasin raha välja võtma ja turule ja takkatippu maximasse ka. Teel nägin ülemust, kes ei saanudki aru, et mul miskit viga oleks olnud.
Kodus sidusin külma ja märja rätiku jala ümber, ent ikkagi paistetas õhtuks üles.
Kuna hommikul oli ikka valus astuda, läksin taksoga traumapunkti.
Seal on vinge süsteem: ukse taga on numbriautomaat, kus on valikud esmane visiit, korduv visiit (aeg tuleb enne telefoni teel ikkagi kinni panna), röntgen jne. Ukse kohal on tabloo. Kui bling! käib ja sinu number tuleb, võid sisse astuda. Olin küll numbri järgi teine, aga tundus terve igavik mööduvat ja lugematu arv kordi kitlis tädisid uksest sisse-välja saagimas, enne kui minu kord siseneda tuli.
Ruumiski oli palju tädisid. Üks küsis andmeid, teine katsus mu hüppeliigest, kolmas.. noh, ma täpselt ei tea, millega tema tegeles. Sain mitu paberilipikut kätte ja suunati röngtenisse. Selleks pidin masinast jälle numbri võtma ja koridoris sama koha peal istuma, et vastaskabinetti saada. Jälle tundus terve igavik minevat, enne kui sisse sain. Kuulsin, et mingid välismaalased olid oma lapsega seal ja siis mingi tädi olevat jäänud kättpidi autoluugi vahele. Mees seletas, et sihtis küll pead, aga näe ei õnnestunud :P Ja nägin kipsimoodi, et hall sokk tuleb üle tõmmata sellest ja muud jalanõud polegi vaja.
Röngtenis läks ruttu. Veel veidi ootamist koridoris ning siis sain teada kolmanda tädi funktsiooni. Ta teatas mulle, et hüppeliigese mingid sidemed on kannatada saanud ning paneks mind kaheks nädalaks kipsi. Pakkus lahkelt sinist lehte ka, aga ma ei võtnud vastu, kuna olen ju lapsega kodus. Ja juba järgmisest päevast saavat ma jalale toetuda. Autoga sõitmine pole ka keelatud.
Suur ja esmapilgul tõre (neljas) tädi juhatas mu teise ruumi, kus nad viienda tädiga siuh-säuh mu parema jala kipsistasid.
Alles seejärel ma taipasin, et mu ees on avanenud täiesti uus maailm. Esiteks ei saanud ma oma käekotti kätte, et Martinile helistada, et mind kipsi pandi. Teiseks ei osanud ma ratastooli istuda. Kolmandaks leidsime neljanda tädiga, et mul on mantel riietehoius, kuhu viivad trepiastmed ja mitte mingit kaldteed. Neljandaks olin ma samal tasandil või isegi tiba madalamal kui registratuuri tädi, kellele visiiditasu pidin maksma. Mingid asjad pudenesid mul seal käest maha ning ise ma neid kätte ei saanudki. Neljas tädi sõidutas mind seejärel trepini, kus ootasin, kuni ta mantli tõi. Ta soovitas mulle veel taksot, mis ruttu järele tuleb. Karmi välimuse taga peitus väga abistav inimene. Ja korraga olingi mingit salakäiku pidi tänaval nuputamas, kuidas ma küll mikrobuss-taksosse sisse hüpatud saan. Neljas tädi soovitas haige jala põlve kasutada. See oli nii uudne idee, samas nii lihtne. Täiesti hämmastav! Ja läbimurre. Nüüd ma tean, mida loovus ja innovatsioon tähendavad.
Kodu juures oli Martin vastas. Toetas mind, kui hüppasin ühel jalal üle õue. Oeh, trepi kolm astet tundusid päris paraja väljakutsena. Aga see oli alles algus.
Trepp teisele korrusele jäigi minu jaoks ületamatuks. Martin võttis mu sülle ning tassis üles. Kui romantiline! Ja mida selleks tegema peab, et mehele sülle saada :D
Kahjuks pidi Martin aga tööle ruttama, nii et romantikat ei jätkunud kauaks. Paar tundi Martini vanemaid oodates tundusid väga pikad olevat. Nad tõid mulle laenutusest kargud (jällegi, nii innovatiivne ja samas lihtne.. ise ma selle peale ei tulnudki, et võiks abivahendeid kasutada) ning viisid Ehe selleks päevaks enda juurde maale.
Järgmisel päeval saingi juba jalga maha toetada ning toas liikumiseks väga palju karke ei kasutanud.
Laps oli öösel erakordselt hea unega, nii et polnudki vaja Martinil teda minu juurde tuua. Suisa mitu ööd oli hea pikk uni. Kuni laupäevani. Siis ei suutnud ta kuidagi uinuda. Võtsime lõpuks üles enda kõrvale filmi lõppu vaatama arvutist ning katsetasime Jaapani reisiks, kuidas on kõik ühes voodis magada. Peaks mainima, et ebamugav, kuna ei saa hästi külge keerata ja Ehe matsutas peaaegu kogu öö. Nii tundus vähemalt. Kassi võrra on muidugi hotellivoodis ruumi rohkem.
Miks ta uinuda ei saanud? Tõenäoliselt tulevad hambad. Nii hea on kõike hammaste süüks ajada :P Aga lisaks oli laupäev väga elamuste rohke. Nimelt tõusis Ehe esmakordselt toe najal jalgadele. Toeks oli minu jaoks lahti tehtud tugitool, mis oli nüüd mõnusas kõrguses. Vat siis milleks kipsi vaja oli, nagu mu õde kogu loo peale ütles.
Võidu silla trepist alla minnes astusin trepiastmele, millest pool on ära vajunud madalamale. Jalg käis hüppeliigesest vasakule-paremale. Kükitasin ja valutasin seal pea minuti. Uskumatu, aga sel ajal (u 16.00) polnud kedagi teist seda treppi mööda liikumas. Tänasin õnne, et päris maha ei kukkunud ning et Ehe haiget ei saanud. Otsustasin proovida vaikselt edasi liikuda. Õnnestus.
Oma kange muti loomuga lonkasin raha välja võtma ja turule ja takkatippu maximasse ka. Teel nägin ülemust, kes ei saanudki aru, et mul miskit viga oleks olnud.
Kodus sidusin külma ja märja rätiku jala ümber, ent ikkagi paistetas õhtuks üles.
Kuna hommikul oli ikka valus astuda, läksin taksoga traumapunkti.
Seal on vinge süsteem: ukse taga on numbriautomaat, kus on valikud esmane visiit, korduv visiit (aeg tuleb enne telefoni teel ikkagi kinni panna), röntgen jne. Ukse kohal on tabloo. Kui bling! käib ja sinu number tuleb, võid sisse astuda. Olin küll numbri järgi teine, aga tundus terve igavik mööduvat ja lugematu arv kordi kitlis tädisid uksest sisse-välja saagimas, enne kui minu kord siseneda tuli.
Ruumiski oli palju tädisid. Üks küsis andmeid, teine katsus mu hüppeliigest, kolmas.. noh, ma täpselt ei tea, millega tema tegeles. Sain mitu paberilipikut kätte ja suunati röngtenisse. Selleks pidin masinast jälle numbri võtma ja koridoris sama koha peal istuma, et vastaskabinetti saada. Jälle tundus terve igavik minevat, enne kui sisse sain. Kuulsin, et mingid välismaalased olid oma lapsega seal ja siis mingi tädi olevat jäänud kättpidi autoluugi vahele. Mees seletas, et sihtis küll pead, aga näe ei õnnestunud :P Ja nägin kipsimoodi, et hall sokk tuleb üle tõmmata sellest ja muud jalanõud polegi vaja.
Röngtenis läks ruttu. Veel veidi ootamist koridoris ning siis sain teada kolmanda tädi funktsiooni. Ta teatas mulle, et hüppeliigese mingid sidemed on kannatada saanud ning paneks mind kaheks nädalaks kipsi. Pakkus lahkelt sinist lehte ka, aga ma ei võtnud vastu, kuna olen ju lapsega kodus. Ja juba järgmisest päevast saavat ma jalale toetuda. Autoga sõitmine pole ka keelatud.
Suur ja esmapilgul tõre (neljas) tädi juhatas mu teise ruumi, kus nad viienda tädiga siuh-säuh mu parema jala kipsistasid.
Alles seejärel ma taipasin, et mu ees on avanenud täiesti uus maailm. Esiteks ei saanud ma oma käekotti kätte, et Martinile helistada, et mind kipsi pandi. Teiseks ei osanud ma ratastooli istuda. Kolmandaks leidsime neljanda tädiga, et mul on mantel riietehoius, kuhu viivad trepiastmed ja mitte mingit kaldteed. Neljandaks olin ma samal tasandil või isegi tiba madalamal kui registratuuri tädi, kellele visiiditasu pidin maksma. Mingid asjad pudenesid mul seal käest maha ning ise ma neid kätte ei saanudki. Neljas tädi sõidutas mind seejärel trepini, kus ootasin, kuni ta mantli tõi. Ta soovitas mulle veel taksot, mis ruttu järele tuleb. Karmi välimuse taga peitus väga abistav inimene. Ja korraga olingi mingit salakäiku pidi tänaval nuputamas, kuidas ma küll mikrobuss-taksosse sisse hüpatud saan. Neljas tädi soovitas haige jala põlve kasutada. See oli nii uudne idee, samas nii lihtne. Täiesti hämmastav! Ja läbimurre. Nüüd ma tean, mida loovus ja innovatsioon tähendavad.
Kodu juures oli Martin vastas. Toetas mind, kui hüppasin ühel jalal üle õue. Oeh, trepi kolm astet tundusid päris paraja väljakutsena. Aga see oli alles algus.
Trepp teisele korrusele jäigi minu jaoks ületamatuks. Martin võttis mu sülle ning tassis üles. Kui romantiline! Ja mida selleks tegema peab, et mehele sülle saada :D
Kahjuks pidi Martin aga tööle ruttama, nii et romantikat ei jätkunud kauaks. Paar tundi Martini vanemaid oodates tundusid väga pikad olevat. Nad tõid mulle laenutusest kargud (jällegi, nii innovatiivne ja samas lihtne.. ise ma selle peale ei tulnudki, et võiks abivahendeid kasutada) ning viisid Ehe selleks päevaks enda juurde maale.
Järgmisel päeval saingi juba jalga maha toetada ning toas liikumiseks väga palju karke ei kasutanud.
Laps oli öösel erakordselt hea unega, nii et polnudki vaja Martinil teda minu juurde tuua. Suisa mitu ööd oli hea pikk uni. Kuni laupäevani. Siis ei suutnud ta kuidagi uinuda. Võtsime lõpuks üles enda kõrvale filmi lõppu vaatama arvutist ning katsetasime Jaapani reisiks, kuidas on kõik ühes voodis magada. Peaks mainima, et ebamugav, kuna ei saa hästi külge keerata ja Ehe matsutas peaaegu kogu öö. Nii tundus vähemalt. Kassi võrra on muidugi hotellivoodis ruumi rohkem.
Miks ta uinuda ei saanud? Tõenäoliselt tulevad hambad. Nii hea on kõike hammaste süüks ajada :P Aga lisaks oli laupäev väga elamuste rohke. Nimelt tõusis Ehe esmakordselt toe najal jalgadele. Toeks oli minu jaoks lahti tehtud tugitool, mis oli nüüd mõnusas kõrguses. Vat siis milleks kipsi vaja oli, nagu mu õde kogu loo peale ütles.
teisipäev, 26. veebruar 2008
Kolmas
Ostsime pühapäeval, 24. veebruaril salvoka lõpuks Ehele, kuna oli nii hirmus odav ning Ehe oskab istuda ise ja ega tali taeva ka jää. Sel aastal lund ei tule, siis vähemalt järgmisel.
Toas proovisime seda kelku. Loomulikult pidin pilti ka tegema. Parasjagu mulle poseerides lendas Ehe kelguga ninali. Kogu elamine oli nuttu paksult täis ja päris kauaks.
Tulemus: Ehel huul paistes ja kolmas hammas lõikunud! See tuli kuidagi eriti järsku ja valusasti..
Martini nädal, hammas üleval vasakul (silmahammas vist). 3-0 Martini kasuks. Üldseis hetkel 5:4 ka Martini kasuks. Tihe rebimine :D
Toas proovisime seda kelku. Loomulikult pidin pilti ka tegema. Parasjagu mulle poseerides lendas Ehe kelguga ninali. Kogu elamine oli nuttu paksult täis ja päris kauaks.
Tulemus: Ehel huul paistes ja kolmas hammas lõikunud! See tuli kuidagi eriti järsku ja valusasti..
Martini nädal, hammas üleval vasakul (silmahammas vist). 3-0 Martini kasuks. Üldseis hetkel 5:4 ka Martini kasuks. Tihe rebimine :D
neljapäev, 21. veebruar 2008
Kiire
on kuhugi Ehel hakanud.
Vaevalt sai ta edaspidi roomamise selgeks, kui hakkas istuma. Nädalajagu istutud, alustas käputamisega. Motivaatoriks oli taskurätipakk, millega Võtsik mängis. Ehe otsustas ka mänguga liituda. Ja nii see esimene meeter tuli. Kaks meetrit läbis esmakordselt titekoolis, kui oli vaja poistesse (st konkreetselt Arno juurde) minna.
Nüüd käputamine u 1,5 nädalat käpas, jõudis Ehe ka kööki lõpuks. Tutvust on teinud pesumasina voolikuga, väikse kühvli ja harjaga. Samuti on taasavastatud bambus, aga esialgu Ehe reageerib mu "ei tohi!"le.
Eile hakkas Ehe kõrgusi vallutama. Esialgu toimub see küll kuskilt kinni hoides põlvedele tõusmisena. Aga jah, nalja ei ole - ulatub asjadeni, mis on trepi esimesel astmel, mis on 40cm kõrgusel...
Oma voodis läks Ehe tõusmisega nii hoogu, et kukkus selili.
Ja täna ta juba katsetab põlvili olles jalga kõrvale tuua ning täistallale panna.
Huvitav, kuhu ta kiirustab?
Vaevalt sai ta edaspidi roomamise selgeks, kui hakkas istuma. Nädalajagu istutud, alustas käputamisega. Motivaatoriks oli taskurätipakk, millega Võtsik mängis. Ehe otsustas ka mänguga liituda. Ja nii see esimene meeter tuli. Kaks meetrit läbis esmakordselt titekoolis, kui oli vaja poistesse (st konkreetselt Arno juurde) minna.
Nüüd käputamine u 1,5 nädalat käpas, jõudis Ehe ka kööki lõpuks. Tutvust on teinud pesumasina voolikuga, väikse kühvli ja harjaga. Samuti on taasavastatud bambus, aga esialgu Ehe reageerib mu "ei tohi!"le.
Eile hakkas Ehe kõrgusi vallutama. Esialgu toimub see küll kuskilt kinni hoides põlvedele tõusmisena. Aga jah, nalja ei ole - ulatub asjadeni, mis on trepi esimesel astmel, mis on 40cm kõrgusel...
Oma voodis läks Ehe tõusmisega nii hoogu, et kukkus selili.
Ja täna ta juba katsetab põlvili olles jalga kõrvale tuua ning täistallale panna.
Huvitav, kuhu ta kiirustab?
teisipäev, 19. veebruar 2008
Uus mäng
on Ehel alates tänasest käpas. Tagaajamine.
Ajab taga Võtsikut.
Ajab taga emmet.
Isegi köögi lävepakk ei peata enam last.
Ajab taga Võtsikut.
Ajab taga emmet.
Isegi köögi lävepakk ei peata enam last.
neljapäev, 14. veebruar 2008
Sondeerimine
Niisiis käisime seal ikka ära. Uuesti minna ei tahaks.
Aga nüüd algusest peale.
Eilne päev möödus marukiirelt ning Ehel jäi lõunauinak praktiliselt tegemata. Õhtul vajus ta kaheksa ajal ise tuttu. Kui tunnike hiljem poolärkvel süüa nõudis, vahetasin tal riided ka ära. Mille peale tuli korralik kisa, et mis riided, söök siia! Millest omakorda mul tuli väike kartus peale, et mis öösel saama hakkab, sest enne sondeerimist ei tohi vähemalt 6 tundi süüa. Kella ühe ajal tegin endale äratuse ning söötsin tuduva tibina kõhu korralikult täis. Kella viie ajal ta siis avastas, et nüüd oleks jälle aeg nosida. Aga vat emme ei andnud! Hirmus-hirmus! Alguses leppis laps niisama süles olemise ja kiigutamisega. Hiljem otsustasin ta meie voodisse kaissu võtta. Magada me igatahes enam ei saanud ning ajasime ka Martini üles. (vaesekesel juba teine ülilühike öö :( ) Et siis 6.30 asemel saime kõik kuue ajal maast lahti. Ehe tegi vahepeal kõvemat häält ja lutsis hoolega pöialt, et ma ikka aru saaks, mis tal mureks. Aga ei, ma ei anna nii lihtsalt alla. Kuigi vahepeal oli isu küll..
Pool kaheksa olime Kuperjanovis kenasti silmakliiniku trepikojas ukse taga järjekorras. Edasi saab vaid kutsetega. Üks tädi tuli ähmiga üles ja avastas, et oih! sussid jäid maha! Kust küll neid siniseid pealissusse saab? Aga selle asemel, et nooremate järjekorras viibijate vastust kuulata, ta hoopis hädaldas samal teemal edasi. Üks neiu siis päris kõva häälega juba talle ütles, et all riietehoius on müügis. Nagu hiljem selgus, siis tegelikult oli teiselpool ust ka.. Kutsuti meid rutem sisse, kui me tegelikult elavas järjekorras olime. Tädi küsis, kas meil on narkoosileht täidetud. Mina muidugi jäin suu ammuli vaatama, et mis leht? Anti siis ankeet kätte, kuhu tuli kõik Ehe tervisest kirja panna ning alla allkiri, et mind on teavitatud narkoosi olemusest ja ohtudest. Sain ankeedi suurte ponnistustega täidetud (kas nohu ja hüpotoonilisus on haigused? kas neid homõopaatia terakesi on vaja ravimite alla kirjutada? jne jne). Andsin tädile, kes andis selle vastuvõtutädile.. Ootasin, et äkki nüüd seletatakse mulle siis ära, mis need narkoosi ohud on, aga ei. Mingi hetk taipasin, et selle ankeedi teisel küljel vist oli mingi jutt. Õigemini nägin teise inimese käes olevalt paberilt. Küsisin paberi tagasi, et ma loeks ikka läbi selle teabe.
Niih, ja nüüd sussidest - nende läbisõiduks sai umbes 10 meetrit, kuna operatsiooniosakonda pidi minema sokkides.
Kõigepealt pandi lapsele kreemi käe peale ja sellele kleeps. Pidi tuimestama, et kanüüli sissetorkamine poleks valus. Natukese aja pärast tuli tädi kolmanda plaastriga. Et kuna Ehe selline potsakas ja veene seetõttu raske leida, siis igaks juhus paneb kolmanda veel. Mulle see tädi (anestesioloogi õde. edaspidi õde) väga ei sümpatiseerinud - külm, kiirustav, selgitada ei armasta ning kuulmisega ka probleeme. Ma ei tea, kas probleem füüsiline, keeleoskuses või tahtmises. Järgnes kolmveerand tundi ootamist. Samas toas oli veel u 5-aastane vene tüdruk, kes kangesti kartis. Aga tore, et ta seal oli, sest Ehe sai temaga suhelda. Nad rääkisid Ehe keeles. Tüdruk tõi vahepeal (ja viis ära ka) Ehele mõmmi ja siis nad patsutasid üksteise sõrmi. Ehe saatis tüdruku emale laia naeratuse. Tüdruk kisas, kui talle kreem käele pandi. Ja siis teda lohutati, et näe, vaata väike laps üldse ei nuta. Khmm.. Üks meditsiinipersonalist ütles päris mitu korda Ehe kohta maltšik, kuigi Ehel olid helerohelised riided ning nagu sugulase välismaalasest mees üle-eelmisel päeval Ehet kohates kohe arvas, siis näo poolest on tüdruk mis tüdruk. Kuidas siis nii, et kauge kandi rahvas (suisa teisest rassist) saab aru, aga kogenud meditsiinitöötaja ei saa aru, et tegemist tibinaga? Kas patsiente on tõesti nii palju, et õdedel pole aega nimegi vaadata?
Järgmiseks toppis õde Ehe pepusse mingit rohtu, mis pidi ta uniseks tegema. Tegi aga lapsele hoopis hullupööra nalja. Ehe kukkus lõkerdama. Endal silmalaud kohekohe kinni kukkumas. Ehe on ikka tõeline päikesekiir, rõõmupallike, kingitus selle maailma jaoks..
Kell 9 aeti mulle kittel selga ja kästi müts pähe panna. Martin jäi sinna ootetuppa ootama. Hoidsin opitoas Ehe kätt. Kuigi tundus, et hoopis tema julgustab mind. Ta jätkas naermist ja lobisemist ka seal. Vaatasin ekraanilt ta südametööd. Ku alguses oli 130 millegagi, siis vahepeal tõusis 150ni. Õde surkis Ehe veene. Ei leidnud. Anestesioloog küll ütles mitu korda õele, et tehku sügavamalt, aga õel oli ka tema kuul(a)misega raskusi ning võttis hoopis järgmise kreemitatud koha ette. Mul hakkas vahepeal juba üsna paha seal vaadata, kuidas nad muudkui surkisid ja surkisid oma jubedate meditsiinivahenditega minu kullakallikest. Aga Ehel oli endiselt nalja kui palju. Vaatasin, et kogu personal (välja arvatud see õde muidugi) muheles. Ega neil vist iga päev sellist naerupalli opilaual leidu. Kuidagi kriipiv oli Ehet seal vaadata. Oleks tahtnud teda süles hoida.. Aga siis talutati mind välja. Ehele pandi mask ette, et tehakse niimoodi narkoos hoopis, kuna veene ei saa kätte.
Ootasime Martiniga umbes kümmekond minutit, kuni laps toodi. Silmad olid tal poolenisti lahti ja ta röökis. Meie vagur kui talleke lapsuke! Ei sobinud talle süles olla, ei voodil lebada, ei parem pöial ega vasak, muudkui väänles, nuttis, oli segaduses. Esimesel 10 minutil ei lubatud teda veel sööta ka mitte. Nii abitu ja valus tunne oli teda seal vaadata. Hea, et Martin kohal oli. Temast oli nii palju tuge. Nujah, söötsin siis veidi ja kuna palju ei lubatud, siis läks lapsel see röökimine edasi. Muidugi slaavitüdruk sai oma hirmule kinnitust ning ei tahtnud üldse mitte minna opile. Aga jah, ka tema saadi vaguraks.. Ja opilt ära toodi ta magavana.
Õde tõi meile Helluse jogurtit ning mahla, sellises kõrrega pakis. Küsis, kas laps lusikast sööb. Ma ütlesin, et muidugi. A sellest ma küll aru ei saa, mis valemiga peaks kümnekuune tibi kõrrejooki jooma. Ja nuuh, piimatooteid peaks ju ka alates aastasest andma. A pole viga, võtsime need pärast koju kaasa. Mul oligi kõht tühi :P
Kell 9.45 käisid anestesioloog ja silmaarst kordamööda vaatamas. Anestesioloog ütles, et tuleb poole tunni pärat uuesti ning võime siis koju minna. Silmaarst orgunnis meile silmatilgaretseptid. Näitas, kuidas vajutada pisarakotile, et sealt sodi välja saada enne tilkade panemist. Ja andis soovituse magavale lapsele tilkasid panna. Mädast võeti külv ka, kolmapäevaks selgub, kas oli meilgi praegu populaarne streptokokk või mitte. Silmaarstil oli veel soovitus, et võiksime kõrva-nina-kurguarstil käia näitamas. Kuna Ehe nohises opilaual, siis tekkis tal mõte, et võibolla silmamäda seotud adenoididega.
Kell 10 tuli õde (ikka see Maire või Marje või Marju või.. nu mingi selline nimi oli)ja ütles meile, et võime koju minna. Olime Martiniga segaduses, et mis nüüd siis sellest 10.15 tulema pidanud anestesioloogist sai? Aga kuuletusime, panime asjad kokku ja lahkusime. Mitte väga kiirel sammul igaks juhuks.
Ehe uinus autos.
Sain ise ka 11 paiku tukkuma ning 12 juba äratati telefonikõnega üles. Ehe ärkas samuti varsti. Ja naeratas! Tema suurest näljast rääkisin juba eelmises postituses. Kogu päev oli vahelduv ilm nii toas kui õues. Toas siis Ehe nutud ja naerud. Õues lumi ja päike. Jõudsin ka koolituse viimaseks ajaks Domusesse. Ehe naeris ja lobises sealgi ja siis uinus mu süles. Kuidagi äkitsi minu jaoks. Viie ajal lahkudes avastasin, et Ehel tuleb sealt silmanurgast verist mäda välja. Paanika-paanika. Õnneks ma kiirabisse kohe helistama ei hakanud. Tulin koju hoopis ning otsisin silmakliiniku numbri. Silmaarst ise enam ei vastanud. Infonumber suunas mu edasi valvearstile. Seal mindi arsti kutsuma. Kogu minu telefonikõne pikkuseks kujunes 11 minutit, millest arstiga rääkisin maksimaalselt 2. Pidavat loomulik olema, et tulebki veidi verd. Pangu ma aga tilkasid ja küll korda läheb.
Proovin siis tilkasid panna. Magaval lapsel silmalaugu liigutada pole ka tegelt väga lihtne ülesanne. Ehe õppis kiiresti - praegu magab käsi silma peal, et ma ei saaks 3. korda rohtu panna. Nujah, vast pole hullu, kui alates homsest 4 korda päeva jooksul panen. Ja terakesed jätan siis praegu kõrvale.
Ehe vajus kell 19 ise tuttu. Peaks isegi tukastama.
Kokkuvõtteks:
Oli õpetlik päev.
Silmakliinikus töötavad professionaalid, aga neilt elementaarse info kätte saamine toimub kangutades.
Ehe on kõige vapram väike neiu kogu maailmas.
Aga nüüd algusest peale.
Eilne päev möödus marukiirelt ning Ehel jäi lõunauinak praktiliselt tegemata. Õhtul vajus ta kaheksa ajal ise tuttu. Kui tunnike hiljem poolärkvel süüa nõudis, vahetasin tal riided ka ära. Mille peale tuli korralik kisa, et mis riided, söök siia! Millest omakorda mul tuli väike kartus peale, et mis öösel saama hakkab, sest enne sondeerimist ei tohi vähemalt 6 tundi süüa. Kella ühe ajal tegin endale äratuse ning söötsin tuduva tibina kõhu korralikult täis. Kella viie ajal ta siis avastas, et nüüd oleks jälle aeg nosida. Aga vat emme ei andnud! Hirmus-hirmus! Alguses leppis laps niisama süles olemise ja kiigutamisega. Hiljem otsustasin ta meie voodisse kaissu võtta. Magada me igatahes enam ei saanud ning ajasime ka Martini üles. (vaesekesel juba teine ülilühike öö :( ) Et siis 6.30 asemel saime kõik kuue ajal maast lahti. Ehe tegi vahepeal kõvemat häält ja lutsis hoolega pöialt, et ma ikka aru saaks, mis tal mureks. Aga ei, ma ei anna nii lihtsalt alla. Kuigi vahepeal oli isu küll..
Pool kaheksa olime Kuperjanovis kenasti silmakliiniku trepikojas ukse taga järjekorras. Edasi saab vaid kutsetega. Üks tädi tuli ähmiga üles ja avastas, et oih! sussid jäid maha! Kust küll neid siniseid pealissusse saab? Aga selle asemel, et nooremate järjekorras viibijate vastust kuulata, ta hoopis hädaldas samal teemal edasi. Üks neiu siis päris kõva häälega juba talle ütles, et all riietehoius on müügis. Nagu hiljem selgus, siis tegelikult oli teiselpool ust ka.. Kutsuti meid rutem sisse, kui me tegelikult elavas järjekorras olime. Tädi küsis, kas meil on narkoosileht täidetud. Mina muidugi jäin suu ammuli vaatama, et mis leht? Anti siis ankeet kätte, kuhu tuli kõik Ehe tervisest kirja panna ning alla allkiri, et mind on teavitatud narkoosi olemusest ja ohtudest. Sain ankeedi suurte ponnistustega täidetud (kas nohu ja hüpotoonilisus on haigused? kas neid homõopaatia terakesi on vaja ravimite alla kirjutada? jne jne). Andsin tädile, kes andis selle vastuvõtutädile.. Ootasin, et äkki nüüd seletatakse mulle siis ära, mis need narkoosi ohud on, aga ei. Mingi hetk taipasin, et selle ankeedi teisel küljel vist oli mingi jutt. Õigemini nägin teise inimese käes olevalt paberilt. Küsisin paberi tagasi, et ma loeks ikka läbi selle teabe.
Niih, ja nüüd sussidest - nende läbisõiduks sai umbes 10 meetrit, kuna operatsiooniosakonda pidi minema sokkides.
Kõigepealt pandi lapsele kreemi käe peale ja sellele kleeps. Pidi tuimestama, et kanüüli sissetorkamine poleks valus. Natukese aja pärast tuli tädi kolmanda plaastriga. Et kuna Ehe selline potsakas ja veene seetõttu raske leida, siis igaks juhus paneb kolmanda veel. Mulle see tädi (anestesioloogi õde. edaspidi õde) väga ei sümpatiseerinud - külm, kiirustav, selgitada ei armasta ning kuulmisega ka probleeme. Ma ei tea, kas probleem füüsiline, keeleoskuses või tahtmises. Järgnes kolmveerand tundi ootamist. Samas toas oli veel u 5-aastane vene tüdruk, kes kangesti kartis. Aga tore, et ta seal oli, sest Ehe sai temaga suhelda. Nad rääkisid Ehe keeles. Tüdruk tõi vahepeal (ja viis ära ka) Ehele mõmmi ja siis nad patsutasid üksteise sõrmi. Ehe saatis tüdruku emale laia naeratuse. Tüdruk kisas, kui talle kreem käele pandi. Ja siis teda lohutati, et näe, vaata väike laps üldse ei nuta. Khmm.. Üks meditsiinipersonalist ütles päris mitu korda Ehe kohta maltšik, kuigi Ehel olid helerohelised riided ning nagu sugulase välismaalasest mees üle-eelmisel päeval Ehet kohates kohe arvas, siis näo poolest on tüdruk mis tüdruk. Kuidas siis nii, et kauge kandi rahvas (suisa teisest rassist) saab aru, aga kogenud meditsiinitöötaja ei saa aru, et tegemist tibinaga? Kas patsiente on tõesti nii palju, et õdedel pole aega nimegi vaadata?
Järgmiseks toppis õde Ehe pepusse mingit rohtu, mis pidi ta uniseks tegema. Tegi aga lapsele hoopis hullupööra nalja. Ehe kukkus lõkerdama. Endal silmalaud kohekohe kinni kukkumas. Ehe on ikka tõeline päikesekiir, rõõmupallike, kingitus selle maailma jaoks..
Kell 9 aeti mulle kittel selga ja kästi müts pähe panna. Martin jäi sinna ootetuppa ootama. Hoidsin opitoas Ehe kätt. Kuigi tundus, et hoopis tema julgustab mind. Ta jätkas naermist ja lobisemist ka seal. Vaatasin ekraanilt ta südametööd. Ku alguses oli 130 millegagi, siis vahepeal tõusis 150ni. Õde surkis Ehe veene. Ei leidnud. Anestesioloog küll ütles mitu korda õele, et tehku sügavamalt, aga õel oli ka tema kuul(a)misega raskusi ning võttis hoopis järgmise kreemitatud koha ette. Mul hakkas vahepeal juba üsna paha seal vaadata, kuidas nad muudkui surkisid ja surkisid oma jubedate meditsiinivahenditega minu kullakallikest. Aga Ehel oli endiselt nalja kui palju. Vaatasin, et kogu personal (välja arvatud see õde muidugi) muheles. Ega neil vist iga päev sellist naerupalli opilaual leidu. Kuidagi kriipiv oli Ehet seal vaadata. Oleks tahtnud teda süles hoida.. Aga siis talutati mind välja. Ehele pandi mask ette, et tehakse niimoodi narkoos hoopis, kuna veene ei saa kätte.
Ootasime Martiniga umbes kümmekond minutit, kuni laps toodi. Silmad olid tal poolenisti lahti ja ta röökis. Meie vagur kui talleke lapsuke! Ei sobinud talle süles olla, ei voodil lebada, ei parem pöial ega vasak, muudkui väänles, nuttis, oli segaduses. Esimesel 10 minutil ei lubatud teda veel sööta ka mitte. Nii abitu ja valus tunne oli teda seal vaadata. Hea, et Martin kohal oli. Temast oli nii palju tuge. Nujah, söötsin siis veidi ja kuna palju ei lubatud, siis läks lapsel see röökimine edasi. Muidugi slaavitüdruk sai oma hirmule kinnitust ning ei tahtnud üldse mitte minna opile. Aga jah, ka tema saadi vaguraks.. Ja opilt ära toodi ta magavana.
Õde tõi meile Helluse jogurtit ning mahla, sellises kõrrega pakis. Küsis, kas laps lusikast sööb. Ma ütlesin, et muidugi. A sellest ma küll aru ei saa, mis valemiga peaks kümnekuune tibi kõrrejooki jooma. Ja nuuh, piimatooteid peaks ju ka alates aastasest andma. A pole viga, võtsime need pärast koju kaasa. Mul oligi kõht tühi :P
Kell 9.45 käisid anestesioloog ja silmaarst kordamööda vaatamas. Anestesioloog ütles, et tuleb poole tunni pärat uuesti ning võime siis koju minna. Silmaarst orgunnis meile silmatilgaretseptid. Näitas, kuidas vajutada pisarakotile, et sealt sodi välja saada enne tilkade panemist. Ja andis soovituse magavale lapsele tilkasid panna. Mädast võeti külv ka, kolmapäevaks selgub, kas oli meilgi praegu populaarne streptokokk või mitte. Silmaarstil oli veel soovitus, et võiksime kõrva-nina-kurguarstil käia näitamas. Kuna Ehe nohises opilaual, siis tekkis tal mõte, et võibolla silmamäda seotud adenoididega.
Kell 10 tuli õde (ikka see Maire või Marje või Marju või.. nu mingi selline nimi oli)ja ütles meile, et võime koju minna. Olime Martiniga segaduses, et mis nüüd siis sellest 10.15 tulema pidanud anestesioloogist sai? Aga kuuletusime, panime asjad kokku ja lahkusime. Mitte väga kiirel sammul igaks juhuks.
Ehe uinus autos.
Sain ise ka 11 paiku tukkuma ning 12 juba äratati telefonikõnega üles. Ehe ärkas samuti varsti. Ja naeratas! Tema suurest näljast rääkisin juba eelmises postituses. Kogu päev oli vahelduv ilm nii toas kui õues. Toas siis Ehe nutud ja naerud. Õues lumi ja päike. Jõudsin ka koolituse viimaseks ajaks Domusesse. Ehe naeris ja lobises sealgi ja siis uinus mu süles. Kuidagi äkitsi minu jaoks. Viie ajal lahkudes avastasin, et Ehel tuleb sealt silmanurgast verist mäda välja. Paanika-paanika. Õnneks ma kiirabisse kohe helistama ei hakanud. Tulin koju hoopis ning otsisin silmakliiniku numbri. Silmaarst ise enam ei vastanud. Infonumber suunas mu edasi valvearstile. Seal mindi arsti kutsuma. Kogu minu telefonikõne pikkuseks kujunes 11 minutit, millest arstiga rääkisin maksimaalselt 2. Pidavat loomulik olema, et tulebki veidi verd. Pangu ma aga tilkasid ja küll korda läheb.
Proovin siis tilkasid panna. Magaval lapsel silmalaugu liigutada pole ka tegelt väga lihtne ülesanne. Ehe õppis kiiresti - praegu magab käsi silma peal, et ma ei saaks 3. korda rohtu panna. Nujah, vast pole hullu, kui alates homsest 4 korda päeva jooksul panen. Ja terakesed jätan siis praegu kõrvale.
Ehe vajus kell 19 ise tuttu. Peaks isegi tukastama.
Kokkuvõtteks:
Oli õpetlik päev.
Silmakliinikus töötavad professionaalid, aga neilt elementaarse info kätte saamine toimub kangutades.
Ehe on kõige vapram väike neiu kogu maailmas.
Sõrmed - sõrmed
on Ehel krutskeid täis..
Ehe armastab minu suuga pilli mängida. Mu ninale tuut! teha. Nüüd siis tuleb emme silmi ka puhastada näppudega.
Eile titekoolis oli Ehe tudumata ning üdini väsinud - emmedekoolis ju pidi ringi käputama ja poisse kaema. Olin üsna skeptiline näpuvärvide proovimise mõtte suhtes. Aga Ehe üllatas mind. Kui teised emmed vedasid oma lapse sõrme mööda paberit, siis mina pidin Ehet tagasi hoidma, et ta oma hoogsate tõmmetega kogu lauda ära ei kaunistaks, vaid jätaks ikka teistele ka. Täiesti hämmastav, milline elu läks lapsesse sisse, kui ta sai näppudega värvis plätserdada! Uus Picasso? Või hoopis Rubens? Ehe kohta üks lektor ütles, et ta on kui Rubensi ingel..
Nujah, käed said puhtaks, seebid uputatud ning esimene maal koju issile sõbrapäevaks toodud.
Täna käisime pisarakanali sondeerimisel (sellest hiljem). Laps oli lõunasöögi ajaks nii nälgas, et hakkas ise näppudega juurvilju suhu toppima. Ja õhtusest pudrust pistis ka mõned ampsud ise sõrmedega pintslisse. Kusjuures pudru ajaks oli nälg veel suuremaks läinud. Sellise kiirusega ja sellist kogust pole ta enne mu meelest sisse ahminud. Ma ei jõudnudki talle lusikatäite andmise kõrvalt oma kausikest tühjendada.
Ja Võtsikust tahab Ehe taimetoitlast teha. Täna kukutas peeditüki ta joogivee sisse. Eile oli menüüs juurviljane teelusikas, eelnevatel päevadel kas porgandi või kartulivesi.
Ehe armastab minu suuga pilli mängida. Mu ninale tuut! teha. Nüüd siis tuleb emme silmi ka puhastada näppudega.
Eile titekoolis oli Ehe tudumata ning üdini väsinud - emmedekoolis ju pidi ringi käputama ja poisse kaema. Olin üsna skeptiline näpuvärvide proovimise mõtte suhtes. Aga Ehe üllatas mind. Kui teised emmed vedasid oma lapse sõrme mööda paberit, siis mina pidin Ehet tagasi hoidma, et ta oma hoogsate tõmmetega kogu lauda ära ei kaunistaks, vaid jätaks ikka teistele ka. Täiesti hämmastav, milline elu läks lapsesse sisse, kui ta sai näppudega värvis plätserdada! Uus Picasso? Või hoopis Rubens? Ehe kohta üks lektor ütles, et ta on kui Rubensi ingel..
Nujah, käed said puhtaks, seebid uputatud ning esimene maal koju issile sõbrapäevaks toodud.
Täna käisime pisarakanali sondeerimisel (sellest hiljem). Laps oli lõunasöögi ajaks nii nälgas, et hakkas ise näppudega juurvilju suhu toppima. Ja õhtusest pudrust pistis ka mõned ampsud ise sõrmedega pintslisse. Kusjuures pudru ajaks oli nälg veel suuremaks läinud. Sellise kiirusega ja sellist kogust pole ta enne mu meelest sisse ahminud. Ma ei jõudnudki talle lusikatäite andmise kõrvalt oma kausikest tühjendada.
Ja Võtsikust tahab Ehe taimetoitlast teha. Täna kukutas peeditüki ta joogivee sisse. Eile oli menüüs juurviljane teelusikas, eelnevatel päevadel kas porgandi või kartulivesi.
neljapäev, 7. veebruar 2008
Silm
ikka see parem, meie murelaps praktiliselt sünnist saati..
Sain nüüd lõpuks silmaarstil käidud. Nad näitasid teistsugust masseerimise võtet, said ka mäda silmast välja, kirjutasid järjekordsed antibiootilised silmatilgad ning andsid saatekirja pisarakanali sondeerimisele.
Sondeerimisele saime nädalaga aja. Kaks päeva enne tähtsat sündmust hankis Ehe endale nohu. Asi lükkus nüüd 14. veebruari peale. Aga nohu on vahelduva eduga ikkagi..
Eelmisel nädalal kurtsin titekoolis oma muret ning soovitati proovida homöopaatilisi terakesi. Mõeldud-tehtud. Homme saab nädal täis. Ja mulle tundub, et mäda on vähemaks jäänud küll. Aga mida järgmisel nädalal sondeerimisega teha?
Aeg annab arutust.
Sain nüüd lõpuks silmaarstil käidud. Nad näitasid teistsugust masseerimise võtet, said ka mäda silmast välja, kirjutasid järjekordsed antibiootilised silmatilgad ning andsid saatekirja pisarakanali sondeerimisele.
Sondeerimisele saime nädalaga aja. Kaks päeva enne tähtsat sündmust hankis Ehe endale nohu. Asi lükkus nüüd 14. veebruari peale. Aga nohu on vahelduva eduga ikkagi..
Eelmisel nädalal kurtsin titekoolis oma muret ning soovitati proovida homöopaatilisi terakesi. Mõeldud-tehtud. Homme saab nädal täis. Ja mulle tundub, et mäda on vähemaks jäänud küll. Aga mida järgmisel nädalal sondeerimisega teha?
Aeg annab arutust.
Motivaatorid
Ehe on nii palju põnevaid trikke tegema hakanud, et pole mahti olnud siia kirjutadagi..
Plaksutamise motivaatoriks olin mina. Andsin Ehele parasjagu rinnapiima süüa, kui ta alustas plaksutamisega. Esialgu aeglases tempos, üks käsi minul puhkamas, teine esimesele plaksu lüües.
Puumuna motiveeris Ehe edaspidi roomama. Pikalt ta küll seda veel ei tee, aga nii meetri jagu ikka. Tugevust oleks tal rohkemakski, aga on ju nii palju igasuguseid muid põnevaid asju. Näiteks käpuliasend on tal juba jupimat aega täitsa käpas.
Lillepott meelitas Ehe istukile tõusma. Leidsin lapse õndsa näoga lillepoti kõrvalt, põrand ühtlaselt mullaga kaetud ja lapse suu kuivanud lillelehti täis. Ehe ise muidugi ka murjam. Bambuse kolisin nüüd kööki. Esialgu aitab, kuna kööki ptui-ptui-ptui! tibin veel ise trüginud pole.
Veekraan ahvatles Ehe vannis põlvili tõusma. Seda trikki ta nädala jooksul uuesti korranud veel pole.
Lehvitab ka. Sellest nädalast. Tõuke on tõenäoliselt andnud issi oma igahommikuse töölemineku-tsau rituaaliga.
Lobiseb ka Ehe täitsa korralikult. Mis seda motiveerinud on, ei oska arvata. Aga praegusesse repertuaari kuuluvad anna-na-na, dai-dai, ta-ta-ta-ta-ta...ta-taa. Need on need, mida kirja oskan panna. Lisaks on igasugused põnevad hääled, mida täiskasvanud hästi ei mõista.
Kokkuvõttes siis on praeguse aja tüüpiline pilt selline, et Ehe istub keset põrandat, plaksutab, lobiseb ja kilkab. Ise on rahul. Ja meie samuti.
Plaksutamise motivaatoriks olin mina. Andsin Ehele parasjagu rinnapiima süüa, kui ta alustas plaksutamisega. Esialgu aeglases tempos, üks käsi minul puhkamas, teine esimesele plaksu lüües.
Puumuna motiveeris Ehe edaspidi roomama. Pikalt ta küll seda veel ei tee, aga nii meetri jagu ikka. Tugevust oleks tal rohkemakski, aga on ju nii palju igasuguseid muid põnevaid asju. Näiteks käpuliasend on tal juba jupimat aega täitsa käpas.
Lillepott meelitas Ehe istukile tõusma. Leidsin lapse õndsa näoga lillepoti kõrvalt, põrand ühtlaselt mullaga kaetud ja lapse suu kuivanud lillelehti täis. Ehe ise muidugi ka murjam. Bambuse kolisin nüüd kööki. Esialgu aitab, kuna kööki ptui-ptui-ptui! tibin veel ise trüginud pole.
Veekraan ahvatles Ehe vannis põlvili tõusma. Seda trikki ta nädala jooksul uuesti korranud veel pole.
Lehvitab ka. Sellest nädalast. Tõuke on tõenäoliselt andnud issi oma igahommikuse töölemineku-tsau rituaaliga.
Lobiseb ka Ehe täitsa korralikult. Mis seda motiveerinud on, ei oska arvata. Aga praegusesse repertuaari kuuluvad anna-na-na, dai-dai, ta-ta-ta-ta-ta...ta-taa. Need on need, mida kirja oskan panna. Lisaks on igasugused põnevad hääled, mida täiskasvanud hästi ei mõista.
Kokkuvõttes siis on praeguse aja tüüpiline pilt selline, et Ehe istub keset põrandat, plaksutab, lobiseb ja kilkab. Ise on rahul. Ja meie samuti.
teisipäev, 1. jaanuar 2008
Peaks harjutama kurja nägu tegema.
Ehe on endale miskid uued kombed hankinud. Sai k2idud uue aasta vastuv6tu peol. Seal kippus noor neiukene kohe poisse vaatame ja neid kallistama ja patsutama. Muuseas proovis ka teiste daamide kaelaehteid laenata ja muud pudipadi, aga see polnud midagi nii uudset.
Kavaleride filtreerimise ja nahutamise tarvis vaja kuri n2gu nyyd papakesel 2ra 6ppida, muidu ei j6ua t6siste kavatsustega peigmeeste ajaks vormi.
Tore pidu oli.
Kavaleride filtreerimise ja nahutamise tarvis vaja kuri n2gu nyyd papakesel 2ra 6ppida, muidu ei j6ua t6siste kavatsustega peigmeeste ajaks vormi.
Tore pidu oli.
Tellimine:
Postitused (Atom)