Sõnad

Ehel on oma sõnu vähemaks jäänud:
teeme likki (trikki)
maanat (raamat)
tükkimeks (tükkideks)
pikk iips (suu nagu pikk kriips)

Aga selle eest on tal lasteaiatädiga oma salakeel. See on selline, et häält tehes käib keel kiiresti suust välja. Kostab umbes nii, et lelolelolelolelo.

Lauluaed

on sel aastal läinud üle kivide ja kändude.
Mõtlesin, et kuna eelmine aasta sai käidud ja meile mõlemile meeldis, prooviks nüüdki. Aga kui on näha, et Ehe selleks ikka pärast lasteaiapäeva liiga väsinud, siis jätame järele.
Sel aastal kupatati emmed minema, et lapsed on juba suured küll. Ehe nii ei arvanud.
Esimesel korral jõudsime lõpus pärale, jäime tunnist ilma.
Teisel korral hilinesime, saatsin Ehe sisse ja ütlesin, et ma ootan ukse taga. Laps tuli nuttes välja. Siis hakkas ukse vahel mängima. Lõpuks olime mõlemad lauluruumis sees, istusime nurgas ja jälgisime mängu/laulu.
Kolmas kord olime varakult platsis ja püüdsin seletada, et lapsed käivad ikka omapead tunnis. Aga Ehe sellest heidutada ei lasknud, vaid istusime jällegi mõlemad laulutoas ja vaatasime. Ehe tundus asja vastu huvi tundvat, ent pelgas veel ise kaasa lüüa.
Neljas kord läks Ehe Martiniga. Tegi veidi kaasa. Martini arvates meeldis lapsele seal küll, nii et otsustasime veel oktoobri ka proovida, enne kui loobume.
Viies kord käis Ehe taas issiga. Oli enamuse ajast teiste laste juures, vaid korra jooksis Martinile sülle.
Kuues kord tegi Ehe kõik kaasa ja tundis rõõmu. Mina olin ikka veel ka seal ruumis, naeratasin Ehele julgustuseks. Kui tund läbi sai ning koos Küllikiga Ehe kiitmise lõpetasime, küsisin lapselt, kas järgmine kord jääb emme ukse taha? Ehe vastas jah.
Elame-näeme.

See pole esimene kord, kui jää on liikuma hakanud pärast seda, kui olen juba loobumisplaane haudunud..