Väike

Eesti.

Oleme Ehega juba 1,5 kuud tite- ja emadekoolis käinud. Tavaliselt on seal viimases ka suurte ilmekate silmadega poiss Rasmus ning tema ema Liisa. Täna siis lõpuks küsisin Liisalt, et kas tema oli see, kes suvel käis ringi Rasmus kandelinas ning suure vildimütsi all peidus. Oli mulle linnapeal mõned korrad silma jäänud, kuna meenutas tiba üht mu kooliaegset tuttavat ning kuumaga vildimütsi kandmine oli uudne minu jaoks. Nüüd siis tuligi välja, et oli jah Liisa.
Õhtul rääkisin Martinile ka loo ära, et küll linn on ikka väike. Martin kuulas, kuulas.. Ja siis.. Hakkas kahtlus närima..
Orkuti abiga leidsimegi, et tegemist on tema täditütarde poolõega.

On ikka väike küll see kodumaa :)

Diagnoos

suur, potsakas, äärmiselt rahulik laps.

Käisime nimelt täna kordusvisiidil taastusraviarsti juures ning olen jälle segaduses, sisemisest tasakaalust veidi väljas.
Kuu aega tagasi külastasime esimest korda Lunini tänavat. Siis meelitas arstitädi pool tundi mänguasjaga Ehet kõhuli keerama. Kuna Ehe oli parasjagu näljane ning unine, siis otsustas ta, et võib ju natuke pakutud mänguasju vaadata, aga keerama ennast küll ei hakka. Oma pöial ja sõrmed ju palju huvitavamad. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui Ehe kõhuli panna. Tädile ei meeldinud, et Ehe kõhuli olles kiigub, lennukit teeb, kaua ei püsi, ise ei keera, pead täiesti paremale ei pannud seal, viib pea pöidla juurde, mitte vastupidi... Kandelina ei pidanud ka mitte hea asi olema. Et asju ajada võib, aga mitte jalutamas käia sellega tundide kaupa. Laps areneb ikka horisontaalis põrandal olles ja jalutamas tuleb vankriga käia... Et tuleb asendeid jälgida ja kogu aeg ikka kõhuli meelitada ja kõhuli olles küünarvarstoengusse toppida.
Kui arst rääkis, mis tuleks teha, otsustas Ehe, et ta nüüd keerab kõhuli. Vupsti! Nagu näitamaks, et oskan küll, kui tahan.

Tänast külaskäiku ma juba pelgasin mitu päeva. Ehe otsustas viimane nädal aega mitte ise kõhuli keerata. Erinevad targad inimesed väitsid, et oh pole hullu, juusiis laps valmistub millekski uueks. See lohutas palju. Näis, kas need just hambad on, mis tulevad. Varvastega mängimise on Ehe selgeks saanud. Kõhuli olles püsib veidi kauem, sirutab käsi ette ja siis jälle puhkab veidi.
Jõudsin kohale veerand tundi varem ning otsustasin Ehe järjekordsele näljapuhangule järele anda (nutab ta süüa tahtmise tõttu ainult öösiti. päeval annab mulle lutsimise või minu ampsamisega märku. töökaaslane avaldas kunagi arvamust, et misasja, nii hääletult väljendab nälga, see pole õige asi :D). Ehe lasi veidi silmagi looja, enne kui visiidile saime.
Seekord laps naeratas tädile. Tundus, et püüab teist võluda, et ise kergemini läbi saada. Suure pingutusega sai Ehe meelitatud kõhuli keerama. Võlumine tibil õnnestus: tädi isegi mängis temaga koogi küpsetamist veidi. Aga jah, õlavöötmega polnud ta endiselt rahul. Ja käte ette sirutamine ei ole üldse õige asi, tuleb ikka küünarvarstoengusse sättida. Ehe pidavat väga leplik laps olema. Ja nii paberile kirja saigi: suur, potsakas, äärmiselt rahulik.
Lahkusin taaskord segaduses tunnetega. Ma ise olen küll oma lapsega rahul. Miks peakski kõik põnnid mingid hullud traageldised olema? Las ta naudib elu ning areneb omasoodu, omas tempos. Miks praegune meditsiin soosib tagantutsitamist, kiirustamist? Mul on Ehega muidu ka lõbus, ilma keerama sundimiseta. Selline tunne, nagu tahetaks, et dresseeriksin last kui koera. Et ikka minu tahtmine peale jääks, vot nüüd on aeg, et sa keerad, nüüd aeg, et tiirutad põrandal.
Esmaspäevaks saime võimlema. Ega see mööda külge maha ei jookse ning niigi palju tolku sest visiidist.

Strateegilised mõõdud

Sündides: 3472g, 51cm
1 kuu: 4500g, 54cm
2 kuud: 6030g, 58cm
3 kuud: 7000g, 62cm, pea ümbermõõt 42cm
5 kuud: üle 8000g, 66cm, pea ümbermõõt 43cm
6 kuud: 8900g, 69cm, pea ümbermõõt 43,5cm