Pöial-Liisi

Käisime neljapäeval vaatamas, kuidas Fa-dieesi laululapsed väikses Vanemuises Pöial-Liisit etendavad. Vahva tükk oli, Ehe ahmis endasse iga sekundit, nii et vahepeal unustas pöidla imemisegi ära.
Jõudsime koju, sättisime tuttu. Ehe muudkui sädistas Pöial-Liisist.. Küsisin, kas nüüd on Buratiino asemel Pöial-Liisi? Sain vastuseks mhmh.

Hommik.
Ehe voodist kostub rõõmus hüüd:
Buratiino ärkas!

Veel sünnast..

Pakkusime Ehele kringlit, et kas kooki tahad?
Mkmm!
Nu kringlit?
Mkmm, see ei ole kringel, see on mingi sai.

Kutse

Olime täna sünnipäeval. Tädi palus Ehel vanaema tuppa kutsuda, et torti süüa.
Ehe läks kööki.
Tädi: Sul oli midagi vanaemale öelda
Ehe: Aitäh!
Vanaema: Palun!
Tädi: Sa pidid vanaema kuskile kutsuma..
Ehe: Kuku!

Vanaema

Ehel oli täna tita kõhus. Ja siis sündis pisike roheline pikkade kõrvadega jänkutita...
Ma olin jõudnud selle juba ära unustada, aga siis kõlas üle kodu lapse hüüd:
"Vanaema!"
(Pole vist vaja lisada, mis tunded mind selle peale valdasid:P )

Rollimängud

Ehel on olnud juba mitmed nähtamatud sõbrad ning nimed.
Alguses oli Sipsik.
Siis tulid
Karlsson
Pipi (üks päev)
Buratiino
Malviina.
Minu pikaaegne roll oli Karlsson. Nüüd olen Malviina.
Tuleb tunnistada, et see viimane roll meeldib mulle tunduvalt rohkem :)

Kodutee

Jalutame Ehega lasteaiast kodu suunas ja vaatame tee ääres parkivaid autosid:
Mis see on?
See punane auto.
Audi, neli rõngast.
Kaidol on audi.
Mis see on?
See on sinine auto.
Volkswagen.
Vanaisal on volkswagen.
Mis see on?
See on BMW.
Buratiinol on bmw.
Buratiino käib tööl.


Jõuame pärast 45 minutilist ja 1,5 km jalutuskäiku koju.
Laps teeb õhinal kodu kõigile nurkadele tiiru peale.
Ning nendib siis kurvalt:
"Ühtegi issit pole kodus."

Lastehoius

Oleme kolm nädalat siis lastehoiuseltsi rühmas käinud.
Esimesed kolm päeva läksid ladusalt, jäi kenasti üksi ka mõneks ajaks rühma.
Siis saime nohu, mida ravisime taasiseseisvumise päeva ja reede ja nädalavahetuse takkapihta (niipalju siis Balti kett 20 üritustest). Esmaspäeval kenasti taas lasteaeda.
Ehe jäi teisipäeval ka lõunaunne lasteaias. Kõik läks kenasti kuni ühel hommikul jooksis tibin kohe lasteaeda jõudes teiste juurde ega pannud tähele, et talle tsau ütlesin. Nutmist polnud, aga oli unelenud oma käteräti juures mingi aeg.
Ja siis hakkas hommikuti jutt peale, et Ehe ei taha lasteaeda. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Rohkem just siis, kui olin paaril korral hiljem järele jõudnud õhtul ja ta oli seal eelviimane. Veenmisega sai ikka laps lastehoidu. Kusjuures talle tegelikult meeldib seal rühmas. Nagu mullegi. Ainult see hommikune minek.. Õhtuti ei taha ta tavaliselt äragi tulla ja lõuna ajal magavat ka hästi.
Neljapäeva hommikul tundsin, et ma olen hommikuti liiga kauaks rühma jäänud. Sai hommikusöök seal söödud ja potitatudki kõrvuti teise tüdrukuga, kellega nad siis punaseid susse võrdlesid ja muidu suhtlesid. Kui siis saime selle protseduuriga toime ning ütlesin lapsele, et ma pean nüüd küll ära minema, ei tahtnud ta sel juhtuda lasta. Kasvataja tuli appi ning võttis Ehe sülle, et kutsuda tegevusse. Esmakordselt hakkas Ehe mu kuuldes lasteaias nutma ja kriipiva südamega läksin ära. 50 meetrit sammununa saabus juba telefonikõne, et kõik on korras, tibin mängib.
Reedeks mõtlesin uue plaani välja. Nimelt kuna mulle endalegi ei meeldi vaadata kedagi lähedast lahkumas, palju lihtsam on ju ise lahkuda, siis sellise variandi lapsele ka välja käisin. Kallistasime vähemalt 5 minutit lastehoiu esikus ja jäin endale kindlaks, et mina edasi ei tule. Seletasin, et teised lapsed ju ka saavad kurvaks, kui näevad, et sinu emme on seal, aga nende oma pole ning et lasteaed on ikka lastele. Samuti, et tal on lihtsam ise minna. Ehe oli põhimõtteliselt nõus, aga ikka puges mulle veel. Siis tuli armas kasvataja koos kahe tüdrukuga, kes võtsid Ehel kummastki käest kinni ja viisid ta mängima. Ja nii jäi.
Minu õppetund - tuleb osata õigel ajal lahti lasta, kuigi see pole üldse mitte kerge.