Lastehoius

Oleme kolm nädalat siis lastehoiuseltsi rühmas käinud.
Esimesed kolm päeva läksid ladusalt, jäi kenasti üksi ka mõneks ajaks rühma.
Siis saime nohu, mida ravisime taasiseseisvumise päeva ja reede ja nädalavahetuse takkapihta (niipalju siis Balti kett 20 üritustest). Esmaspäeval kenasti taas lasteaeda.
Ehe jäi teisipäeval ka lõunaunne lasteaias. Kõik läks kenasti kuni ühel hommikul jooksis tibin kohe lasteaeda jõudes teiste juurde ega pannud tähele, et talle tsau ütlesin. Nutmist polnud, aga oli unelenud oma käteräti juures mingi aeg.
Ja siis hakkas hommikuti jutt peale, et Ehe ei taha lasteaeda. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Rohkem just siis, kui olin paaril korral hiljem järele jõudnud õhtul ja ta oli seal eelviimane. Veenmisega sai ikka laps lastehoidu. Kusjuures talle tegelikult meeldib seal rühmas. Nagu mullegi. Ainult see hommikune minek.. Õhtuti ei taha ta tavaliselt äragi tulla ja lõuna ajal magavat ka hästi.
Neljapäeva hommikul tundsin, et ma olen hommikuti liiga kauaks rühma jäänud. Sai hommikusöök seal söödud ja potitatudki kõrvuti teise tüdrukuga, kellega nad siis punaseid susse võrdlesid ja muidu suhtlesid. Kui siis saime selle protseduuriga toime ning ütlesin lapsele, et ma pean nüüd küll ära minema, ei tahtnud ta sel juhtuda lasta. Kasvataja tuli appi ning võttis Ehe sülle, et kutsuda tegevusse. Esmakordselt hakkas Ehe mu kuuldes lasteaias nutma ja kriipiva südamega läksin ära. 50 meetrit sammununa saabus juba telefonikõne, et kõik on korras, tibin mängib.
Reedeks mõtlesin uue plaani välja. Nimelt kuna mulle endalegi ei meeldi vaadata kedagi lähedast lahkumas, palju lihtsam on ju ise lahkuda, siis sellise variandi lapsele ka välja käisin. Kallistasime vähemalt 5 minutit lastehoiu esikus ja jäin endale kindlaks, et mina edasi ei tule. Seletasin, et teised lapsed ju ka saavad kurvaks, kui näevad, et sinu emme on seal, aga nende oma pole ning et lasteaed on ikka lastele. Samuti, et tal on lihtsam ise minna. Ehe oli põhimõtteliselt nõus, aga ikka puges mulle veel. Siis tuli armas kasvataja koos kahe tüdrukuga, kes võtsid Ehel kummastki käest kinni ja viisid ta mängima. Ja nii jäi.
Minu õppetund - tuleb osata õigel ajal lahti lasta, kuigi see pole üldse mitte kerge.