Oeh

Nüüd see siis ongi käes. See, mida jupp aega kartnud olen.
Ehe ronis täna ise meie voodi trepist ülespoole. Neljast astmest kaks vallutatud. Kusjuures alumise astme kõrgus on maast 40 cm, järgmiste vahe 30cm. Et üsna järsk.
Huvitav on loo juures see, et eile õhtul just mõtlesin, et peaks talle trepist alla tulemise selgeks tegema kõigepealt. Ehk siis leidsin lahenduse. Eelnevalt plaanisime kas tõket teha, et trepile ei pääseks, või madratsit alla panna, et oleks pehmem kukkumine. Ja muretsesime niisama.
Ahjah, täna ta kukkus tänaval nii õnnetult, et esmakordselt verd jooksis. Sedapuhku siis huul puru.
Uus ajajärk alanud?

Lause

Lisaks tavapärasele lobisemisele mulle mõistmatus keeles otsustas Ehe täna ka ühe eestikeelse lausega hakkama saada.
Ta ütles:
Elu on lill.
Juuru-vanaema ka kuulis seda :)