Bondolino ja kips ja mis sellele järgnes

Ostsime reisiks kandekoti Bondolino. Teisipäeval tegin uhke näo ette ja läksin sellega linna peale jalutama. Ehe ka muidugi. Ta tundus täitsa rahul olevat selle kotiga.
Võidu silla trepist alla minnes astusin trepiastmele, millest pool on ära vajunud madalamale. Jalg käis hüppeliigesest vasakule-paremale. Kükitasin ja valutasin seal pea minuti. Uskumatu, aga sel ajal (u 16.00) polnud kedagi teist seda treppi mööda liikumas. Tänasin õnne, et päris maha ei kukkunud ning et Ehe haiget ei saanud. Otsustasin proovida vaikselt edasi liikuda. Õnnestus.
Oma kange muti loomuga lonkasin raha välja võtma ja turule ja takkatippu maximasse ka. Teel nägin ülemust, kes ei saanudki aru, et mul miskit viga oleks olnud.
Kodus sidusin külma ja märja rätiku jala ümber, ent ikkagi paistetas õhtuks üles.
Kuna hommikul oli ikka valus astuda, läksin taksoga traumapunkti.
Seal on vinge süsteem: ukse taga on numbriautomaat, kus on valikud esmane visiit, korduv visiit (aeg tuleb enne telefoni teel ikkagi kinni panna), röntgen jne. Ukse kohal on tabloo. Kui bling! käib ja sinu number tuleb, võid sisse astuda. Olin küll numbri järgi teine, aga tundus terve igavik mööduvat ja lugematu arv kordi kitlis tädisid uksest sisse-välja saagimas, enne kui minu kord siseneda tuli.
Ruumiski oli palju tädisid. Üks küsis andmeid, teine katsus mu hüppeliigest, kolmas.. noh, ma täpselt ei tea, millega tema tegeles. Sain mitu paberilipikut kätte ja suunati röngtenisse. Selleks pidin masinast jälle numbri võtma ja koridoris sama koha peal istuma, et vastaskabinetti saada. Jälle tundus terve igavik minevat, enne kui sisse sain. Kuulsin, et mingid välismaalased olid oma lapsega seal ja siis mingi tädi olevat jäänud kättpidi autoluugi vahele. Mees seletas, et sihtis küll pead, aga näe ei õnnestunud :P Ja nägin kipsimoodi, et hall sokk tuleb üle tõmmata sellest ja muud jalanõud polegi vaja.
Röngtenis läks ruttu. Veel veidi ootamist koridoris ning siis sain teada kolmanda tädi funktsiooni. Ta teatas mulle, et hüppeliigese mingid sidemed on kannatada saanud ning paneks mind kaheks nädalaks kipsi. Pakkus lahkelt sinist lehte ka, aga ma ei võtnud vastu, kuna olen ju lapsega kodus. Ja juba järgmisest päevast saavat ma jalale toetuda. Autoga sõitmine pole ka keelatud.
Suur ja esmapilgul tõre (neljas) tädi juhatas mu teise ruumi, kus nad viienda tädiga siuh-säuh mu parema jala kipsistasid.
Alles seejärel ma taipasin, et mu ees on avanenud täiesti uus maailm. Esiteks ei saanud ma oma käekotti kätte, et Martinile helistada, et mind kipsi pandi. Teiseks ei osanud ma ratastooli istuda. Kolmandaks leidsime neljanda tädiga, et mul on mantel riietehoius, kuhu viivad trepiastmed ja mitte mingit kaldteed. Neljandaks olin ma samal tasandil või isegi tiba madalamal kui registratuuri tädi, kellele visiiditasu pidin maksma. Mingid asjad pudenesid mul seal käest maha ning ise ma neid kätte ei saanudki. Neljas tädi sõidutas mind seejärel trepini, kus ootasin, kuni ta mantli tõi. Ta soovitas mulle veel taksot, mis ruttu järele tuleb. Karmi välimuse taga peitus väga abistav inimene. Ja korraga olingi mingit salakäiku pidi tänaval nuputamas, kuidas ma küll mikrobuss-taksosse sisse hüpatud saan. Neljas tädi soovitas haige jala põlve kasutada. See oli nii uudne idee, samas nii lihtne. Täiesti hämmastav! Ja läbimurre. Nüüd ma tean, mida loovus ja innovatsioon tähendavad.
Kodu juures oli Martin vastas. Toetas mind, kui hüppasin ühel jalal üle õue. Oeh, trepi kolm astet tundusid päris paraja väljakutsena. Aga see oli alles algus.
Trepp teisele korrusele jäigi minu jaoks ületamatuks. Martin võttis mu sülle ning tassis üles. Kui romantiline! Ja mida selleks tegema peab, et mehele sülle saada :D
Kahjuks pidi Martin aga tööle ruttama, nii et romantikat ei jätkunud kauaks. Paar tundi Martini vanemaid oodates tundusid väga pikad olevat. Nad tõid mulle laenutusest kargud (jällegi, nii innovatiivne ja samas lihtne.. ise ma selle peale ei tulnudki, et võiks abivahendeid kasutada) ning viisid Ehe selleks päevaks enda juurde maale.
Järgmisel päeval saingi juba jalga maha toetada ning toas liikumiseks väga palju karke ei kasutanud.
Laps oli öösel erakordselt hea unega, nii et polnudki vaja Martinil teda minu juurde tuua. Suisa mitu ööd oli hea pikk uni. Kuni laupäevani. Siis ei suutnud ta kuidagi uinuda. Võtsime lõpuks üles enda kõrvale filmi lõppu vaatama arvutist ning katsetasime Jaapani reisiks, kuidas on kõik ühes voodis magada. Peaks mainima, et ebamugav, kuna ei saa hästi külge keerata ja Ehe matsutas peaaegu kogu öö. Nii tundus vähemalt. Kassi võrra on muidugi hotellivoodis ruumi rohkem.
Miks ta uinuda ei saanud? Tõenäoliselt tulevad hambad. Nii hea on kõike hammaste süüks ajada :P Aga lisaks oli laupäev väga elamuste rohke. Nimelt tõusis Ehe esmakordselt toe najal jalgadele. Toeks oli minu jaoks lahti tehtud tugitool, mis oli nüüd mõnusas kõrguses. Vat siis milleks kipsi vaja oli, nagu mu õde kogu loo peale ütles.