Motivaatorid

Ehe on nii palju põnevaid trikke tegema hakanud, et pole mahti olnud siia kirjutadagi..

Plaksutamise motivaatoriks olin mina. Andsin Ehele parasjagu rinnapiima süüa, kui ta alustas plaksutamisega. Esialgu aeglases tempos, üks käsi minul puhkamas, teine esimesele plaksu lüües.

Puumuna motiveeris Ehe edaspidi roomama. Pikalt ta küll seda veel ei tee, aga nii meetri jagu ikka. Tugevust oleks tal rohkemakski, aga on ju nii palju igasuguseid muid põnevaid asju. Näiteks käpuliasend on tal juba jupimat aega täitsa käpas.

Lillepott meelitas Ehe istukile tõusma. Leidsin lapse õndsa näoga lillepoti kõrvalt, põrand ühtlaselt mullaga kaetud ja lapse suu kuivanud lillelehti täis. Ehe ise muidugi ka murjam. Bambuse kolisin nüüd kööki. Esialgu aitab, kuna kööki ptui-ptui-ptui! tibin veel ise trüginud pole.

Veekraan ahvatles Ehe vannis põlvili tõusma. Seda trikki ta nädala jooksul uuesti korranud veel pole.

Lehvitab ka. Sellest nädalast. Tõuke on tõenäoliselt andnud issi oma igahommikuse töölemineku-tsau rituaaliga.

Lobiseb ka Ehe täitsa korralikult. Mis seda motiveerinud on, ei oska arvata. Aga praegusesse repertuaari kuuluvad anna-na-na, dai-dai, ta-ta-ta-ta-ta...ta-taa. Need on need, mida kirja oskan panna. Lisaks on igasugused põnevad hääled, mida täiskasvanud hästi ei mõista.

Kokkuvõttes siis on praeguse aja tüüpiline pilt selline, et Ehe istub keset põrandat, plaksutab, lobiseb ja kilkab. Ise on rahul. Ja meie samuti.