Sondeerimine

Niisiis käisime seal ikka ära. Uuesti minna ei tahaks.

Aga nüüd algusest peale.

Eilne päev möödus marukiirelt ning Ehel jäi lõunauinak praktiliselt tegemata. Õhtul vajus ta kaheksa ajal ise tuttu. Kui tunnike hiljem poolärkvel süüa nõudis, vahetasin tal riided ka ära. Mille peale tuli korralik kisa, et mis riided, söök siia! Millest omakorda mul tuli väike kartus peale, et mis öösel saama hakkab, sest enne sondeerimist ei tohi vähemalt 6 tundi süüa. Kella ühe ajal tegin endale äratuse ning söötsin tuduva tibina kõhu korralikult täis. Kella viie ajal ta siis avastas, et nüüd oleks jälle aeg nosida. Aga vat emme ei andnud! Hirmus-hirmus! Alguses leppis laps niisama süles olemise ja kiigutamisega. Hiljem otsustasin ta meie voodisse kaissu võtta. Magada me igatahes enam ei saanud ning ajasime ka Martini üles. (vaesekesel juba teine ülilühike öö :( ) Et siis 6.30 asemel saime kõik kuue ajal maast lahti. Ehe tegi vahepeal kõvemat häält ja lutsis hoolega pöialt, et ma ikka aru saaks, mis tal mureks. Aga ei, ma ei anna nii lihtsalt alla. Kuigi vahepeal oli isu küll..

Pool kaheksa olime Kuperjanovis kenasti silmakliiniku trepikojas ukse taga järjekorras. Edasi saab vaid kutsetega. Üks tädi tuli ähmiga üles ja avastas, et oih! sussid jäid maha! Kust küll neid siniseid pealissusse saab? Aga selle asemel, et nooremate järjekorras viibijate vastust kuulata, ta hoopis hädaldas samal teemal edasi. Üks neiu siis päris kõva häälega juba talle ütles, et all riietehoius on müügis. Nagu hiljem selgus, siis tegelikult oli teiselpool ust ka.. Kutsuti meid rutem sisse, kui me tegelikult elavas järjekorras olime. Tädi küsis, kas meil on narkoosileht täidetud. Mina muidugi jäin suu ammuli vaatama, et mis leht? Anti siis ankeet kätte, kuhu tuli kõik Ehe tervisest kirja panna ning alla allkiri, et mind on teavitatud narkoosi olemusest ja ohtudest. Sain ankeedi suurte ponnistustega täidetud (kas nohu ja hüpotoonilisus on haigused? kas neid homõopaatia terakesi on vaja ravimite alla kirjutada? jne jne). Andsin tädile, kes andis selle vastuvõtutädile.. Ootasin, et äkki nüüd seletatakse mulle siis ära, mis need narkoosi ohud on, aga ei. Mingi hetk taipasin, et selle ankeedi teisel küljel vist oli mingi jutt. Õigemini nägin teise inimese käes olevalt paberilt. Küsisin paberi tagasi, et ma loeks ikka läbi selle teabe.
Niih, ja nüüd sussidest - nende läbisõiduks sai umbes 10 meetrit, kuna operatsiooniosakonda pidi minema sokkides.

Kõigepealt pandi lapsele kreemi käe peale ja sellele kleeps. Pidi tuimestama, et kanüüli sissetorkamine poleks valus. Natukese aja pärast tuli tädi kolmanda plaastriga. Et kuna Ehe selline potsakas ja veene seetõttu raske leida, siis igaks juhus paneb kolmanda veel. Mulle see tädi (anestesioloogi õde. edaspidi õde) väga ei sümpatiseerinud - külm, kiirustav, selgitada ei armasta ning kuulmisega ka probleeme. Ma ei tea, kas probleem füüsiline, keeleoskuses või tahtmises. Järgnes kolmveerand tundi ootamist. Samas toas oli veel u 5-aastane vene tüdruk, kes kangesti kartis. Aga tore, et ta seal oli, sest Ehe sai temaga suhelda. Nad rääkisid Ehe keeles. Tüdruk tõi vahepeal (ja viis ära ka) Ehele mõmmi ja siis nad patsutasid üksteise sõrmi. Ehe saatis tüdruku emale laia naeratuse. Tüdruk kisas, kui talle kreem käele pandi. Ja siis teda lohutati, et näe, vaata väike laps üldse ei nuta. Khmm.. Üks meditsiinipersonalist ütles päris mitu korda Ehe kohta maltšik, kuigi Ehel olid helerohelised riided ning nagu sugulase välismaalasest mees üle-eelmisel päeval Ehet kohates kohe arvas, siis näo poolest on tüdruk mis tüdruk. Kuidas siis nii, et kauge kandi rahvas (suisa teisest rassist) saab aru, aga kogenud meditsiinitöötaja ei saa aru, et tegemist tibinaga? Kas patsiente on tõesti nii palju, et õdedel pole aega nimegi vaadata?
Järgmiseks toppis õde Ehe pepusse mingit rohtu, mis pidi ta uniseks tegema. Tegi aga lapsele hoopis hullupööra nalja. Ehe kukkus lõkerdama. Endal silmalaud kohekohe kinni kukkumas. Ehe on ikka tõeline päikesekiir, rõõmupallike, kingitus selle maailma jaoks..
Kell 9 aeti mulle kittel selga ja kästi müts pähe panna. Martin jäi sinna ootetuppa ootama. Hoidsin opitoas Ehe kätt. Kuigi tundus, et hoopis tema julgustab mind. Ta jätkas naermist ja lobisemist ka seal. Vaatasin ekraanilt ta südametööd. Ku alguses oli 130 millegagi, siis vahepeal tõusis 150ni. Õde surkis Ehe veene. Ei leidnud. Anestesioloog küll ütles mitu korda õele, et tehku sügavamalt, aga õel oli ka tema kuul(a)misega raskusi ning võttis hoopis järgmise kreemitatud koha ette. Mul hakkas vahepeal juba üsna paha seal vaadata, kuidas nad muudkui surkisid ja surkisid oma jubedate meditsiinivahenditega minu kullakallikest. Aga Ehel oli endiselt nalja kui palju. Vaatasin, et kogu personal (välja arvatud see õde muidugi) muheles. Ega neil vist iga päev sellist naerupalli opilaual leidu. Kuidagi kriipiv oli Ehet seal vaadata. Oleks tahtnud teda süles hoida.. Aga siis talutati mind välja. Ehele pandi mask ette, et tehakse niimoodi narkoos hoopis, kuna veene ei saa kätte.
Ootasime Martiniga umbes kümmekond minutit, kuni laps toodi. Silmad olid tal poolenisti lahti ja ta röökis. Meie vagur kui talleke lapsuke! Ei sobinud talle süles olla, ei voodil lebada, ei parem pöial ega vasak, muudkui väänles, nuttis, oli segaduses. Esimesel 10 minutil ei lubatud teda veel sööta ka mitte. Nii abitu ja valus tunne oli teda seal vaadata. Hea, et Martin kohal oli. Temast oli nii palju tuge. Nujah, söötsin siis veidi ja kuna palju ei lubatud, siis läks lapsel see röökimine edasi. Muidugi slaavitüdruk sai oma hirmule kinnitust ning ei tahtnud üldse mitte minna opile. Aga jah, ka tema saadi vaguraks.. Ja opilt ära toodi ta magavana.

Õde tõi meile Helluse jogurtit ning mahla, sellises kõrrega pakis. Küsis, kas laps lusikast sööb. Ma ütlesin, et muidugi. A sellest ma küll aru ei saa, mis valemiga peaks kümnekuune tibi kõrrejooki jooma. Ja nuuh, piimatooteid peaks ju ka alates aastasest andma. A pole viga, võtsime need pärast koju kaasa. Mul oligi kõht tühi :P

Kell 9.45 käisid anestesioloog ja silmaarst kordamööda vaatamas. Anestesioloog ütles, et tuleb poole tunni pärat uuesti ning võime siis koju minna. Silmaarst orgunnis meile silmatilgaretseptid. Näitas, kuidas vajutada pisarakotile, et sealt sodi välja saada enne tilkade panemist. Ja andis soovituse magavale lapsele tilkasid panna. Mädast võeti külv ka, kolmapäevaks selgub, kas oli meilgi praegu populaarne streptokokk või mitte. Silmaarstil oli veel soovitus, et võiksime kõrva-nina-kurguarstil käia näitamas. Kuna Ehe nohises opilaual, siis tekkis tal mõte, et võibolla silmamäda seotud adenoididega.

Kell 10 tuli õde (ikka see Maire või Marje või Marju või.. nu mingi selline nimi oli)ja ütles meile, et võime koju minna. Olime Martiniga segaduses, et mis nüüd siis sellest 10.15 tulema pidanud anestesioloogist sai? Aga kuuletusime, panime asjad kokku ja lahkusime. Mitte väga kiirel sammul igaks juhuks.
Ehe uinus autos.

Sain ise ka 11 paiku tukkuma ning 12 juba äratati telefonikõnega üles. Ehe ärkas samuti varsti. Ja naeratas! Tema suurest näljast rääkisin juba eelmises postituses. Kogu päev oli vahelduv ilm nii toas kui õues. Toas siis Ehe nutud ja naerud. Õues lumi ja päike. Jõudsin ka koolituse viimaseks ajaks Domusesse. Ehe naeris ja lobises sealgi ja siis uinus mu süles. Kuidagi äkitsi minu jaoks. Viie ajal lahkudes avastasin, et Ehel tuleb sealt silmanurgast verist mäda välja. Paanika-paanika. Õnneks ma kiirabisse kohe helistama ei hakanud. Tulin koju hoopis ning otsisin silmakliiniku numbri. Silmaarst ise enam ei vastanud. Infonumber suunas mu edasi valvearstile. Seal mindi arsti kutsuma. Kogu minu telefonikõne pikkuseks kujunes 11 minutit, millest arstiga rääkisin maksimaalselt 2. Pidavat loomulik olema, et tulebki veidi verd. Pangu ma aga tilkasid ja küll korda läheb.

Proovin siis tilkasid panna. Magaval lapsel silmalaugu liigutada pole ka tegelt väga lihtne ülesanne. Ehe õppis kiiresti - praegu magab käsi silma peal, et ma ei saaks 3. korda rohtu panna. Nujah, vast pole hullu, kui alates homsest 4 korda päeva jooksul panen. Ja terakesed jätan siis praegu kõrvale.

Ehe vajus kell 19 ise tuttu. Peaks isegi tukastama.

Kokkuvõtteks:
Oli õpetlik päev.
Silmakliinikus töötavad professionaalid, aga neilt elementaarse info kätte saamine toimub kangutades.
Ehe on kõige vapram väike neiu kogu maailmas.