Kas olete kogenud hetke, mil lagistate naerda ning samal ajal poetate heldimusest pisara?
Ehe tegi täna taas vannis shõud. Kui tavaliselt on see pigem jutusaate moodi, kus tibin lobiseb pikalt dushiotsikusse ning vahepeal torkab seda minu nina alla ka, siis sedapuhku oli tegemist pesuehtsa jazzkontserdiga. Mikriks ikka dushiotsik ja publikuks klaasist sein, kuhu suunas siis ennast unustavalt lõõritati. Vahepeal tegi minuga duetti ka.
Mingi hetk tulid mullegi arusaadavad sõnad, mis võtsid ikka heldima kyll. Ehe laulis: emme kalli.. Ja siis oma keeles edasi.
Lauliku lapsepõlv.
teisipäev, 25. november 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar