Pöial

on siiamaani ikka Ehe truu sõber olnud. Just see vasak. Aitab nii võõrastes situatsioonides kohanemiseks kui tuttu jäämiseks kui lohutuseks. Eriti nüüd, kui rinnapiim ära on jäänud.
Neljapäeval, 18. detsembril juhtus õnnetus. Ehel purunes mänguhoos portselanist mänguteekann. Ja põial läks ka katki. Ikka see vasak. Suisa verd olid kõik kohad täis. Ehe püüdis rahustuseks põialt imeda, aga see tegi asja vaid hullemaks.. Sain lõpuks haava ära loputatud ning plaastri peale.
Ja vat see plaaster Ehele ei maitse.
Vähemalt siis kui ma ligiduses viibin.
Ta on meil tiba tõbine ka ja seetõttu virilam. Võtsin plaastri pealt ära, et kui ta ikka tahab, saab vana sõbra tagasi.. Aga täna ta teda igatahes põlgas. Eks naharibake ole ikka veel lahti.
Elame-näeme. Mul ei oleks selle vastu midagi, kui ta põidla perioodi lõppenuks võiks lugeda.
Kokkuvõtteks: vägisi ei saa midagi ning kõigel on oma aeg.