Pöial

Ehe on avastanud pöidla. Lutsib seda, kui on üksi mõtisklemas, tahab süüa või magama jääda.
Ja loomulikult räägitakse mulle nüüd õudusjutte, et Ehe rikub oma hambad ära ja et pärast ei saa lahti ning tuleb ikka lutti toppima hakata.
See pani mind mõtisklema, miks on meie ühiskonnas aktsepteeritud luti imemine, aga mitte pöidla. Ja kust on üldse lutt pärit? Mis ajast? Ja miks ta kasutusele võeti?
Ma millegipärast ei usu, et inimesed alati lutti on kasutanud. Pigem tundub pöidla lutsimine pikem traditsioon. Kui kiviaja inimesed pöialt imesid ja selletõttu kõik hambad puseriti kasvasid, siis miks nad välja ei surnud? Vale hambumusega tõenäoliselt poleks nad ju kaua vastu pidanud.
Vanad eestlased olla leiba marlisse mähkinud. Et nagu lutt või nii. Ma arvan, et taheti naine ruttu tööle saada ning tema nö asendajaks siis saigi lutt.
Imetamine oli ju vahepeal suhteliselt tabu. Arvatavasti siis alustaski lutt oma võidukäiku. Asendame ema ning saadame ta traktoriga põllule. Lapsed las kasvavad teki sisse mähituna konveieriliinil. Või soovisid juba mõisapreilid uhkeldada oma rikkusega, et näe, selline kallis vidin, polegi vaja oma rindu rikkuda?
Haigeid aegu on ju olnud.
Nüüd õnneks soositakse jälle imetamist ning räägitakse, et lutt võib vale imemisvõtte tekitada. Piima hulka ta vähendab ju ka. Pealegi pole ta naturaalne. Nii et siis milleks teda kasutada lapsel, keda saab muud moodi ka rahustada ning kelle emal on piisavalt aega temaga tegelemiseks?
Loomulikult on hetki, mil ta vajab emmele aseainet. Miks see siis ei või pöial olla?
Ahjah. Öeldakse, et lutist saab lihtsalt lahti - nö kaob ära ja kõik. Aga kas see on aus käitumine lapsega? Kujutad sa ette, kui su sigareti- või shokolaadisõltuvusega tehtaks samuti? Et ühel hetkel, kui sul kange isu selle järele, avastad, et kõik varud on läinud ning sulle öeldakse, et kadusid ära ja kõik.