Vihmaprintsess

Milline võrratu tunne see on, kui väike inimene jääb su süles magama. Alguses oled sa tema jaoks kogu maailm. Ja tema on sinu jaoks kogu maailm.
Kuni ta hakkab avastama muud maailma.
Ühel kenal päeval kandelinaga jalutades jääte vihma kätte. Pisike su kaisus vaatab seda suu ammuli. Ta lausa ahmib oma suurte helesiniste silmadega vihma. Mis see on, mis krabiseb? Ja see imelik roheline asi, mis ei ole puude lehed, mis varjab hoopiski noid? Emme seletab midagi vihavarjust. Huvitavalt keerleb. Ja miski sädeleb ta äärtest alla. Oi! Nagu oleks vannis, aga ei ole ka. Keegi nagu pritsiks veidike midagi. Ja see lõhn..
Ühel hetkel tunned, et üks raske peake on pugenud sügavale su põue. Nii usaldavalt, haavatavalt. Oled suur ja tugev. Sinuga võib päikest otsima minna küll.
Kodus teeb pisike vihmaprintsess oma taevasinised silmad lahti, vaatab voodis ringi ning siis hämmeldunult sulle otsa - oli see kõik vaid uni?